Pariis YFUga.

Vaheaja neli viimast toredat päeva sai veedetud Pariisis! Tegelikult korraldab YFU igal maal kuhugile reisi. Meil, flandrialastel, oli au ja uhkus minna Pariisi. Oli palju lõbu ja lusti.

Enne Pariisi minekut käisin veel päev enne Brüsselis. Kunsti muuseumis. Täpsemalt Belgia kuninglikus kunsti muuseumis. Veel täpsemalt Magritte muuseumis. Tavalises osakonnas sai ka käidud. Ah jah, Mariana ja Lisaga.

Sai mindud bussiga. 2 tundi loksumist. Linnulennul vähem kui 30 kilomeetrit ja 2 tundi. Nii Belgia. Tegelt oli see täitsa nauditav. Loed Harryt (3. osa lõpetamas hetkel) ja vaatad välja vahetevahel päiksesse.

Arutasime siis kunsti üle, rääkisime, naersime, mõtlesime, imestasime, puhkasime. Vahepeal kõike tegevusi samal ajal. Kahjuks sain ka väikse lapsepõlve trauma. Seinal oli üks (3 tegelt) väga tore pilt. Oeh. Jube. Selle pildi ees pidin natuke aja maha võtma. Elu üle järgi mõtlema. Mõtlema, miks kurjam sellist asja peaks joonistama.

Kokkuvõttes oli tore Brüsselis käia üle pikka aja. Täitsa vahva linn. Aga! Aga mitte nii vahva, kui Pariis!

Ehk, lähme nüüd põhiosa juurde, ehk seiklused Prantsusmaal.

Ärkasin kell pool 7 üles, olles üllatuslikult energiline, ootusrikkas ja üleüldiselt rõõmus. Viimased asjad kotti visatud, krõbinad kurgust alla neelatud asusime teele.

Jõudsime Marianaga rongijaama ja avastasime,et algsest rongiajast 4 minutit varem läheb veel üks rong Leuvenisse, kust läheb meie buss Pariisi. Astusime siis rongile, sõidsime 15 minutit. Rong jäi seisma ja juht ütles: “Oleme jõudnud Lokereni”. Ma mõtlesin, oota, oota, Lokeren. See on vale, “Sõidame tagasi Dendermondesse minuti pärast”.

Ehk olime suutnud sõita vale rongiga. Läksime kolmanda perrooni asemel teisele. Pidime minema itta, me läksime läände. Olukord oli nii loll ja jube, et see oli lausa naljakas. Otsustasime siis tagasi sõita ja sealt uue rongiga Leuveni sõita. Sai helistatud YFU vabatahtlikule, et jääme ilmselt (kindlalt) hiljaks.

Jõudsime tagasi Dendermondesse jooksime kiiresti uue rongi peale, mis siis minuti pärast väljus, aga vot piletid jäid vanasse rongi. Kardsime siis piletikontrollija külastust, kes aga ei tulnud ja ei tulnud. Loodsime siis juba, et ei tulegi. Aga vot kaks minutit enne kohale jõudmist tuli kontroll ja küsiti:

“Kus on piletid?”

“Me unustasime teise rongi”

“Ja kuhu on minek.” 

“Leuveni”

“ja siis?”

“Leuveni ja siis Pariisi.”

“ah, okei siis.”

Ehk midagi ei juhtunud ning 30 minutit hiljaks jäädes astusime maha Leuveni rongijaamas. Õnneks tuli välja, et buss polnud veel kohalegi jõudnud.

Pärast nelja tundi loksumist jõudsime kohale, Prantsusmaa pealinna- ühte maailma vingemasse linna: Pariisi. Viskasime poistega ( Ra, Philippe, Milton) asjad hostelituppa. Tuli välja, et rätikut ei olnud, muidu täitsa korralik koht ning liikusime hosteli ette, moodustasime metroo gruppid ning hakkasime turistideks.

Meie metroo grupp oli hüüdnimega “toredaim”. Eks ta seda ka oli. Näiteks oli ainult meie vagunites tänavamuusikud. Metrooga põhimõteliselt ainult liikusimegi.

Väljusime metroojaamast, kõndisime paar sammu ja järsku olimegi Louvre’i ees. Päike paistis, kõik oli nii vahva. Väike Chill-out oli siis. Kohalikud lebotasid päikse käes. Hakkasin Pariisi võlust aru saama sel hetkel.

Vahelõik ilmast: Ilm oli.. perfektne. Alguses, YFU E-mailis oli kirjas, et märtsi alguses, toredatel külmadel talvepäevadel, lähme me Pariisi! Ehk tavaliselt on sellel ajal lund sajanud. Meie tegelik ilm? Lõunad plus 18. Lühkades mõnulemine. Päikse käes peesitamine. Vedas.

Edasi lauldes Champs Elyseele. Tänav, mis ühendab Louvre’t ja võiduväravat. Ilmselt üks maailma tuntuimaid tänavaid. Ilmselt üks maailma kallimaid tänavaid. Ilmselt üks maailma parima atmosfääriga tänavaid. Kõik oli tõsi.

Igatahes, anti vabaaega õhtusöögi söömiseks. Mina, Gisela, Julie, Ra ja Philippe mõtlesime, et ei, mäkki me Pariisis ei lähe. Otsisime siis odavat restorani. Hea nali. Ma ei tea, mis kingitust me maailmalt ootasime sel hetkel. Pärast paarikümmet minutit ekslemist andsime alla. Kellegil tuli järsku mõte. Mõte, mis muutis selle reisi täiesti järgmisele tasemele- ostame ise süüa.

Meil oli gruppis prantsuse keelne kanadalane, mis tegi elu ikkagist, väga kergeks. Esmalt läksime lihapoodi. Ostsime sinki, pasteeti ja salaamit. Teiseks: Pagariärisse, kust ostsime 3 parimat baguette’i. Siis kuhugile kõrvalpoodi, kust ostsime jumalate jooki. Lõpuks tavalisse toidupoodi, kust osta viimane lihv- prantsuse juust.

Nüüdseks oli meil ostetud kõige prantsuslikum õhtusöök. Kõndisime väiksesse parginurka, istusime maha, panime söögikraami pingile ja hakkasime õgima. See sink, oeh, see oli nii hea. Peen, mõnusalt soolane, mõnusalt sitke. See Baguette. Koorik krõbedaim, seest pehmeim. See pasteet, selle kohta ma midagi nüüd öelda ei oska, kuna ma sõin pasteeti elus esimest korda. See juust- nii pehme, nii maitsev. Kõik kokku? See oli lihtsalt niiiii hea. Nii hea…

Järsku avastasime, et oih, me peame teises Champs Elysee otsas olema 15 minuti pärast. Harrastasime kiirkõndi ja jõudsime 3 minutit hiljem kohale. Liikusime edasi, juba õhtupimeduses sädeleva Eiffeli torni juurde. 5 minuti pärast hakkasin kuulma, kuidas kõik tahavad homme süüa nagu meie seda tegime.

Eiffeli torni juurde me nüüd tegelt ei läinud. Olime üks poole kilomeetri kaugusel platformil. Kui teised jäid siis igasuguseid selfie‘si tegema, siis mina ja Julie läksime tualetti otsima. Üks tunnike oli aega selle jaoks. Hakkasime siis ühte tänavat mööda kõndima, kus silt näitas iseenesest wc’d näitavat. Mis ei tulnud, aga oli wc. Mingi hetk igatahes otsustasime, et okei, lähme sinna punase katusega restorani ja küsime sealt.

Restorani ees vestlesid ülikondades mehikesed. Astusime sisse ning oh üllatust jazz bänd mängis ning restorani atmosfäär oli suurepärane. Kohe tuli siis ka üks kelner ja küsis, kuidas saaks aidata (prantsuse keeles muidugi). Ma siis üritasin nii väga prantsuse keeles midagi vastata. Pärast viit sekundit aju rünnakut andsin ma alla ja küsisin lihtsalt inglise keeles.

WC-sse me igatahes minna saime. Mõtlesime, et kuna meil natuke aega oleks juu viisakas tegelt ka midagi tellida juba. Juhiti meid ilusasti laua juurde ja küsiti soove. Tee ja koffi. Siis tuli korraks mõte, et vaataks niisamma ajaviiteks, et kui palju see tee siis maksab. Teen menüü lahti ja….5 euri. Oh issand küll. Nutsin ja naersin samal ajal. Appi. Ei, tee oli täitsa hea ja muidugi sai nautida live jazz’i ning arutada elu üle hubases ruumis.

Jalutasime tagasi teiste juurde ja sõidsime metrooga tagasi hosteli, kus sai veel õhtu viimased tunnid vedeletud ja jalgu puhatud järgmiseks päevaks. Sõime veel ruumis singi jäänuseid. Parim sink, mis elus söönud olen kindlasti.

Algas teine päev. Pärast 6 tundi magamist ärkasin ja vedasin ennast hommikust sööma, mis muidugi oli baguette juustuga minu jaoks, kõrvale apelsini mahl.

Kell pool üheksa alustasime minekut Eiffeli torni! Eelmine kord sai ainult selle all käidud. Midagi erilist see minuarust päevavalgel ei olnud, lihtsalt hulk metalli. Seekord sai minna teisele korrusele. Kuna liftiga minek on ilmselgelt liiga tavaline, tegime me 620 lõputut treppisammu.

Ma üritasin selgitada teistele, et ma ei karda kõrgust, vaid ma kardan, et kukkun alla. Vingeim vabatahtlik siis ütles, et ta tunneb samma. Ta tunneb, et see kogu kaadervärk kukkub 3 sekundi pärast kokku.

Selle põhjuse pärast (ja muidugi ka sellepärast, et eelmine õhtu sai joodud üks tee) ma kolmandele korrusele ennast liftiga ei vedanud. Samuti mõtlesin, et esimest korda siia tulles, ma ei tulnud üles, teist korda nüüd tulin 2. korrusele, ehk järgmine kord on aeg minna kolmandale korrusele.

Vaade oli tegelt täitsa tore ikkagist. Sai vaadatud katusekorterite aedu. Vaadatud kilomeetrite kaugusele. Kaunis linn, ei oska midagi muud öelda. Üks naine luges raamatut ajaviluks matkatoolil istudes. Miks mitte, miks mitte lugeda raamatut Eiffeli torni otsas. Alla tulek oli 3 korda kergem.

Aga mis edasi? Läksime La Defence rajooni. Nii öelda äripiirkond. Täis klaasist suuri majakesi. Kõlab igavalt, aga tegelt oli arhidetkuuriliselt täitsa huvitava kohaga. Nagu väga suur Rotermanni kvartal. Põhi põhjus miks me sinna läksime oli tegelt grande arche. Suur..ma ei teagi tegelt mis see nüüd olema pidi, lihtsalt kaar ma arvan.

Siis lõunat ostma. Läksime Giselaga kaubanduskeskusesse, et osta pagaritooteid. Ma siis üritasin prantsuse keeles tellida. Müüja ei saanud vist mitte midagi aru, natuke naeratas ja siis andis mu saia ära. Hakkasime siis tagasi minema, aga vot ei osanud. Mingi hetk jõudsime mingi väljapääsu juurde, astusime välja ning mõtlesime, kus see hiiglaslik kaar nüüd asub. Kõndisime ringi ja avastasime järsku, et see on koguaeg me taga olnud. Huvitav oli, kuidas mini-pargid ja kõnniteed looklesid erinevate majade vahel erinevatel korrustel. Igatahes läksime tagasi kaubanduskeskusesse, kus lõpuks põhiväljapääsu leidsime.

Kõndisime siis kaare ette hiiglaslike treppide juurde, kus kohalikud lebotasid. Järjekordne maailmatasemel chillimiskoht, eriti veel päikse käes. Täis noori, natuke väärikama eaga inimesi, ülikonnas ärikaid, kõik treppidel oma võileiba nosimas. Vinge.

Täpselt siis, kui päike kaare alla ära vajus, lahkusime ka meie. 15 minutit hiljem, kui plaanitud, kuna vabatahtlikud olid teisel pool treppe meid oodanud (vahe oli oma 70-80 meetrit).

Tagasi metrooga kesklinna, et teha üks väike jalutuskäik Seine’i ääres ning armastussillal jalutamine (sild lukkudega). Järjekordselt, inimesed istusid lihtsalt jõe ääres ja nautisid elu. Mis veel oli äge, et inimesed sörkisid. Nad sörkisid igalpool. Louvre’i sisehoovis, parkides, jõeääres. Üks jooksja oli alati kuskil silme ees. Nad olid kõikjal. Tekitas endalgi tahtmise.

Ja jõudsime ühe maailma vingema ja arhidektuuriliselt huvitaima ehitise juurde mis mina oma elus olen näinud-jumalaema kirik Pariisis. Seekord sai sees kah käidud. Täiesti jumalik jumalahoone. Kaunis. Kiriku tähtsaim osa- orel oli ka täitsa ilus.

Seal üks ringike sees käidud, sai edasi mindud ilmselt ühte maailma kuulsamasse raamatupoodi- Shakespeare and Company. Pood ise asus kirikust paari sammu kaugusel üle tee. Poodi sisse astudes, astusid nagu teise maailma. Väga väga hubane. Kohe tekitas tunde, et mine istu maha ja loe raamatut, mille siis pärast kohe peab ära ostma. Igatahes, kõik vaatasid siis raamatuid ja rääkisid siis väga kultuurset juttu erinevatest kirjanikest ning raamatutest. Ausalt öeldes, ma nüüd väga ei tea, mis nad tegid.

Sest. Sest ma vaatasin ka 5 minutit raamatuid ja järsku nägin treppi peal silti: Üleval korrusel leiad….klaveri mängimiseks. Ohoh. Mõtlesin, et lähen vaatan siis järgi.

Istusin klaveri ette. Hakkasin mängima. Käitumine, mida ma enne vahetusaastale tulekut kindlasti ilmselt teinud ei oleks. Klaver iseenesest nüüd nii hea ei olnud. Aga selline mõnus ajaloohinguline kõla oli juures küll, samuti oli ruum ise vägagi inpireeriv. Klaveril oli noodiraamat. Ma üritasin midagi noodist lugeda. Lõpetasin laulu ära ning kuulsin seljataga plaksutamist. Okei, huvitav..

Mängisin veel midagi natuke aega ning siis järsku kuulsin 4 inimest plaksutamas. Vot selline soolo kontsert oli mul. Kiideti (väga ilus, väga ilus) ja puha. Üks naine tuli veel küsima, et kas ta pilti võib teha must. 45 minutit hiljem avastin, et oi, peaks minema, tõusin üles, ütlesin, et okei kontsert on läbi ja jalutasin alla korrusele, kus teised just oma ostud olid lõpetanud.

See oli ilmselt üks reisi vägevamaid hetki. Andis nii mõnusa positiivse laengu ja pideva naeratuse näole kogu ülejäänud päevaks.

Enne lahkumist kohtus Lisa (Prantsusmaa, ehk oli kodumaal) veel oma vanematega. Emotsioonid ja siis lahkusime jällegi metrooga, kuhugi, mingisuguse kaubanduskeskusesse. Kaubanduskeskus oli šeff isenesest.

See kaubanduskeskus meid sel hetkel ei huvitanud. Söök- see meid huvitas. Kuna eelmine päeva pärast olid kõik nii vaimustuses meie õhtusöögi seiklustest, pidasime sel õhtul õhtusöögi  vast lausa kümne inimesega. Mõtlesime natuke, et hmm, kus süüa nüüd võiks. Lõpuks istusime lihtsalt kaubanduskeskuse ette maha, sama tegime söögiga. Seekord oli tegu täieliku söömisorgiaga. Nii hea oli jälle.

Vahelõik söögist: Mina ei mõista, kuidas on miski nii lihtne kui võileib (šändwich) nii hea asi. Kuidas see saab olla nii nauditav. Kuidas on lihtsalt baguette, juust ja singi kombinatsioon nii maitsev?

Mingi hetk said igatahes kõik 10 baguette’i söödud ja koristasime tekitatud läga ära. Saime kõik kokku ja sõidsime tagasi hosteli. Järjekordne tore päev oli läbi saanud. Enne magamist sai veel toas naljatatud elu üle koos Ra, Philippe ja Julie’ga.

Järjekordne hommik, 6 tundi magamist, baguette’i juustuga, apelsini mahl, õun ja järjekordselt seiklema päikselisse Pariisi.

Hommik algas muuseumi külastusega. Pidime valima kolme muuseumi seast endale kõige meeldivama. Louvre ja kaks tänapäevase kunsti kollektsiooniga muuseumi vahel. Ma valisin Louvre. Eelmise korra 30 minutit oli ilmselgelt liiga vähe. Lihtsalt tundsin, et peab veel korra minema. Samuti ei tahtnud ma lihtsalt öelda, et: “Louvre, pshh, ma olen kultuurne ja äge, ma lähen sinna muuseumisse.” Need, kes lõpuks Louvre’isse ei läinud tegelt ongi väga kultuursed ja ägedad inimesed.

Metroost välja tulles avastasin ennast juba Louvre sees olevat. Vingeeee. Olles vabatahtlikud andnud õiguse seiklema minna lõpmatusse muuseumi ja muuseumi kaardi võtnud, liikusime Gisela ja Vessiga edasi ühte maailma suuremasse ja külastatumasse muuseumi.

Id-kaarti piletikontrollijale näitanud, kotti lasknud kontrollida astusime esimesse suurde saali, avasime kaardi, tegime paar sammu ja olime järsku..eksinud. 3 minutiga eksida suuta on ikka oskus.

Aega oli 5 tundi, niiet väga nüüd jooksma ei pidanud. Paarkümmend minutit hiljem suudsime ennast ikkagist ära kordineerida kaardil, olles esimesel korrusel prantsuse skulptuuride juures. Siis sai elust aru kah, et mis toimub ja nii edasi.

Võtsime sihtmärgi, et lähme siis vaatame Mona Lisa kohe ära ja siis vaatame edasi. Mona Lisa oli aga täiesti teisel pool muuseumit, ehk poole valgusaasta kaugusel. Enne sinna poole astumis tegime veel paar sammu Napoleon kolmanda eluruumides ja siis asusime tegema seda kunstirännakut.

Pool tundi hiljem läbi Kreeka ja muude mitte just kõige huvitavamate saalidest läbi kõndides ja kaardiga navigeerides jõudsime kuidagi moodi lõpuks Itaalia kunsti juurde. Kohe aru saada, rahvast korda rohkem, kui muidu. Jalad hakkasid juba esimesi väsimusmärke näitama.

Tegelt oli täitsa deja vu moment. Teadsin, et Mona pole enam kaugel, sekund hiljem tegime pöörde saali ja vot seal ta jälle oligi. Seekord võtsin eesmärgiks, et võtku mis maksab, aga mina pressin ennast kõige ette ja kõige keskele. Aega ja valu võttis, aga asja sai. Imetlesin pildikese naeratust siis nii lähedalt, kui üldse vaadata saab. Seljataga oli aga liiga palju pildistada tahtvaid aasialasi, nii et ma trügisin ennast sealt välja.

Tegime esimese jalapuhkamispausi. Vessi juba peaaegu lonkas. Tšekkisime selle Itaalia kunsti täielikult ära, samad lood ka Hispaania kunstiga. Aega veel oli, jõudu, seda mitte nii palju. Kuskil nägin ilmselt üht lemmiku maali, mis ma elus näinud olen.

Aga mõtlesime, et oleks sümboolne käia läbi ka Hollandi ja Flandria kunst, mida me ka tegime. Puhkepausid hakkasid tulema aina tihedamini. Jalad põlesid. Näinud ära paar Rubensit, avastasime, et oi, me juba 4 tundi seiklenud, nii et hakkasime välja pääsu otsima. Kokkuvõtteks me suudsime hullumööd palju läbi käia 4 tunniga Louvres. Kokkuvõttes vast natuke üle 2 korruse, ehk järgmine kord võib juba kuhugile mujale minna.

Jõudsime välja, päikse kätte. Läksin ostsin crossante. Üritasin jälle prantsuse keeles osta ja..müüja hakkas põhimõteliselt naerma mu häälduse ja grammatika peale ja vastas inglise keeles ikkagist. Oeh. Natuke hale see jah oli. Lebotasime viimased pool tundi lossi ees oleval murul koos ägedate kohalikedega ning siis oli aeg lahkuda.

Montmartresse. Tuli välja, et me kõnnime sinna jala. Pärast nelja tundi Louvret oli see nüüd viimane asi, mida ma kuulda tahtsin. Vast pea 4 kilomeetrit jalutamist oli ees. Päike paistis, linn oli ilus, nii et tegelt väga kurta ei saanud. Jalad valutasid juba nii palju, et enam vahet ei olnud, kui palju enam kõndima peab.

Jõudsime lõpuks linnaossa. Linnaosa, mis asub mäeotsas, nagu toompeagi Tallinnas. Oleks nagu teleportinud peallinnast väiksesse prantsuse riviera külakesse. Selline mõnus. Maalijad, väiksed kohvikud, tänavamuusikud, inimesed laulavad šansoone, isegi tuulik oli. Mõnus.

Anti igatahes vabaaega. Esmaks käisime muidugi ära Sacre-Coeur kirikus, ühes Pariisi tuntuimas ehitises. Järjekordselt, kohalikud istusid tohututel treppidel, lõõgastusid ja vaatasid oma kaunist linna mäeotsast. Kirik ise oli väljast vägagi suursugune. Seest nii vägev nüüd ei olnud. Orel oli igav.

Läksime Giselaga jalutama siis. Nagu veel seda tegevust küllalt ei oleks olnud. Kõndisime terve piirkonna ristipõiki läbi. Jalutasime treppidel, Sõime Krepi, ehk õhuke prantsuslik pannkook ja istusime kaunil kõrvalnurgakeses, imetlesime linnailu ja vaatasime vett jooksma ajavaid küpsiseid. Ah muidugi. Eesti keeles rääkisime. Armas, nii armas. Üleüldse oli tore 4 päeva järjest eesti keeles rääkida. Hollandi keelele tuli sellest muidugi väike taandareng.

Aga tuli lahkuda sellest kaunist kohast. Lahkumine-muidugi metrooga. Sel ajal oli aga täiesti tipptund. See muidugi tähendas taskuvargaid. Taskuvargad tähendab varastamist. See juhtus meie gruppiga. Kõik järgnev juhtus niiiii kiiresti. Silmapilgu jooksul. Mitte midagi ei saanud aru mis toimus.

Igatahes astusime metroo vagunisse sisse, mis oli nii täis, et oli peaaegu tunne, et vot laulupeol oleksid. Uksed hakkavad kinni minema jaa.. umbes 12 aastane tüdruk, mustlane jääb uste vahele kinni. Siis jookseb erariietes politsei järsku ja karjub: politsei, vaadake oma asju, kas midagi on kadunud. Meie Tailasel varastati telefon ära. Tuli välja, et see tüdruk oli varas, gruppis oli veel 2 poissi samuti, umbes 12 aastased. Kõik politseile juba tuttavad. Meie Ekvadori poisid ja Tai poiss pidid minema siis politseisse. Telefon leiti üles…ühe poisi alukatest. Väga hirmuäratav ja ka masendav hetk oli sel hetkel.

Väljas läks vaikselt pimedaks. Hea aeg õhtusöögiks. Selleks läksime me Pompidou’sse. Selline tore piirkond, eriti vist pidutsemise jaoks. Nägin elu ägedaimat skeidi spotti. Ma, Ra, Philippe ja Julie otsustasime tavaliseks saanud söömiskorra teha. Otsisime baguette’si pikka aega, mis me lõpuks ka leidsime. Jumalajoogi leidmisega raskusi ei olnud. Sinki ja pasteeti oli veel eelmisest päevast. Jälle tekkis küsimus, eem, kus me siis sööme.

Mul oli selleks ajaks tekkinud peavalu. Millalgi pidi see juu tulema reisi jooksul. Väsimus oli tohutu, pärast ilmselt üle 10 kilomeetri kõnimist palju enam oodata ei saanudki, kui ainult üks tore peavalu.

Seekord otsustasime süüa natuke kõrvaltänavas, nurga peal, auto taga. Koht ise oli tegelt üllatavalt mõnus. See kord oli vist lõpudelõpuks kõige parem õhtusöök. Söök oli jälle nii hea. Tore viimase õhtu chill oli. Natuke purjakil noored tulid meiega piltigi tegema. Me sõime rahulikult, nad naeratasid ja viskasid oma pöidlasid püsti samal ajal. Pidev naer oli kogu õhtusöögi vältel. Ennem tekkinud väike paha tuju kadus ära.

Tagasi kogunemispaika, kus ennast pikali viskasin ja peavalu kaotama hakkasin. Käisin veel mäkis vett ostmas. Jällegi proovisin prantsuse keeles tellida. Ütlen: De l’eau s’il vu plait ja jällegi vastas müüja mulle inglise keeles: something else? Oeh..

Ootasime kõik ära ja liikusime siis tagasi hosteli. Sel korral oli meil metroo kupees tänavamuusik, soliidne mustlastlik akordioni mängija. Mängija on nüüd natuke vale öelda, kuna ega tegelt nüüd pilli ei mänginud. Plaadi pealt tuli laul ja ta naeratas ja liigutas sõrmi samal ajal. Me Raga lihtsalt naersime selle peale.

Jõudsime tagasi hosteli viimast ööd mööda veetma. Tulime kahes gruppis, ma esimeses. Rääkisime ja kuulasime punk muusikat koos Miltoniga oma ruumis, enne teiste saabumist. Siis magama jälle seitsmeks tunniks.

Viimane (kahjuks) hommik maalilises Pariisis algas jällegi saia õgimisega. Asjad sai koolikotti pakitud, okei, lükatud. Teised tulid ikka väiksete kohvrite või spordikottidega, ma koolikotiga.

Viimasel päeval enam nüüd midagi väga väga erilist ei teinud. Esmalt käisime Pariisi suurimas surnuaias-Pere LeChaise. Sinna on maetud ka paljud kuulsused (kus osas me jalutasimegi). Jim Morrison, Oscar Wilde. Eduart Wiiraltki näiteks. Mõned hauad olid ikka väga ilusad, mõned olid ikka väga suured, mõned hauad olid nii ilusad, kui ka suured. Huvitav koht oli.

Ja edasi Luxemburgi aedadesse- Pariisi kuulsamaisse parki, samuti ühte kaunimasse parki. Istusime lihtsalt hiiglaslike basseinide ette toolidele, võtsime päikest ja lugesime oma raamatuid. Kohalikud tegid seda sama, tegu oli nii mõnusa järjekordse tšillimiskohaga, eriti veel selle päiksega. Inimesed naudivad elu ikka täiel rinnal. Ilus ilm? Okei, võtame punase veini ja istume kuhugi maha. Elu oli lihtsalt liiga mõnus sel hetkel.

Sellepärast pidime ka lahkuma. Läksime veel viimast korda jumalaema kiriku kanti. Kitsad tänavad. Mulle meeldib. Sai lõpuks suveniirid ära ka ostetud. Läksime veel Giselaga samasse raamatupoodi, kus 2 päeva varemgi käidud saadi. Nii mõnigi teine oli sinna veel läinud. No ma mõtlesin, et seekord siis vaatab niisama raamatuid, ulmekirjandust. Jäin teaduste riiuli juures seisma..ja ostsin raamatu. Raamat valemitest…mõtlesin, et nii öelda suveniir minu aastast matemaatikaklassis.

Kõik oli siis viimane. Viimane kord jumalaema kirikule pilgu heitmine, viimane kord üritada prantsuse keeles võileiba osta ja siis veel viimast korda metrooga sõitmine, kõige lõpuks viimast korda hostelis olemine.

Viimased sammud Pariisis bussi peale ja kodusõit, südames nutt. Kõige kurvem oli, et järgmine päev algas kool. Saabusime juba pimeduses, vast 4 tundi hiljem tagasi Leuveni. Väga imelik oli kuulata jälle flaami keelt. Palju kallistamist ja tuli minna rongi peale, et loksuda kodu poole.

Saabusime Marianaga koju, vahetusvanemad ütlesid, et igatsesid meid ja maja oli nii tühi olnud vahepeal, hehe. Tore oli süüa midagi muud, kui saia. Õppisin natuke füüsikat ja läksin magama.

Kokkuvõtte: Unustumatud 4 päeva. Pariis on ikka väga vinge linn.

Tegin väga turistilike pilte ka (paljud ka teiste kaunitest fotokollektsioonidest):

SAM_3748Esimene pilt Pariisis, Louvre

SAM_3751Sein

SAM_3756Minemas Champs Elyseele

SAM_3757Kohalike chill.

1901207_10200695802156318_994112034_nChamps Elysee algus,

1797587_10203216823722506_484094893_nEsimene õhtusöök, see sink..

SAM_3759Metall

SAM_3763

SAM_3764

SAM_3765

SAM_3771Stiilinäited vaatest.

SAM_3775klaas (La Defense)

1959540_10203216896124316_1741105360_n Grande arche, kohalike chill.

SAM_3776veel metalli

SAM_3781Pilved??

SAM_3785Kohalike chill.

SAM_3786Kusehais oli

SAM_3788Väljast

SAM_3791Seest

1899914_10203216921244944_1026352768_n

1966700_10200695824716882_263599551_nRaamatupood

1795774_10200695826796934_1431084390_nTool ei olnud väga mõnus.

1075873_10200695789636005_1746460747_nTeine õhtusöök

SAM_3795siit algas seiklus Louvre’s pihta.

SAM_3801Viis, teada, et tegu on kuulsa esemega-japid.

SAM_3806Särab

SAM_3810Pressimine alaku.

SAM_3813Pressimine- tehtud.

SAM_3835

SAM_3836Lemmik!

SAM_3841Kunstiajalugu

SAM_3825Kunstiajalugu

SAM_3844See kala, oh ma ei saa..

SAM_3849Kunstiajalugu

SAM_3852 Kohalike chill

1964823_10200695791636055_2037371718_nOtsi neo-barokki (ooperihoone)

SAM_3854Mägi, ehk saabumine Montmartresse

1920173_10200695792196069_1695960327_nValge (Sacre Coeur).Kohalike chill

SAM_3858

SAM_3864SAM_3866Jalutuskäik

1546448_711695048852682_992434872_nKolmas õhtusöök.

SAM_3873

SAM_3875Võluv.

1374361_10200695844277371_91204570_nJa viimane kohalike chill pargis.

Okei, see postitus tuli nüüd vist võibolla pikk ja detailide rohke, aga pole hullu.

Kristo

 

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: