Vaheaeg.

Jälle, jälle on alanud vaheaeg. Enne selle alakut midagi ikkagist juhtus.

Näiteks käisin klassiga Ieperis. Väga ajalooline linn. Nojah, eks kõik ole siin ajalooline, aga see “väike”linn on naaatuke rohkem. Ieper oli siis esimese maailmasõja üks põhilammutamis kohti. Nii palju, et sõja lõppuks ei olnud linnakeses mitte ühtegi tervet maja. Nii et tegelikult pole linnas mitte ühtegi maja, mis oleks üle saja aasta vana. Jah, 100 aastat (esimesest maailmasõjast). Sellepärast ka sai sinna sõidetud.

Mina muidugi ei mõista selles maailmas, miks me peaks midagi nüüd kohe midagi tegema sõja juubeli puhul. Inimesed ikka arvavad, et peab meenutama ja tuletama meelde kõike, et tulevased generatsioonid mingit paska kokku ei keera. Ma ei mõista, miks ei võiks lihtsalt kõik unustada? Palju kergem variant.

Igatahes astusin Ieperis bussist välja ja hakkas vihma sajama. Kas pole tore. Eriti veel linnas jalutamise jaoks. Kõndisime mingi tiiru ja õpetaja luges mingit teksti. Ma tegin ka targa näo pähe ja kuulasin.

Väike vahelõik kodust: Räägime nüüd koguaeg flaami keeles. Okei, 90%. Ega ma veel päris kõigest aru ei saa, aga piisavalt, et mu aju suudab teksti kokku panna ja ära tõlkida ja mulle arusaadavaks teha. Mõnus. Äge tegelikult.

Linn oli täitsa tore. Muljet avaldav oma 35000 elaniku kohta. Kaitseehitistega ja puha. Ma olen viimasel ajal jõudnud tegelikult arusaamisele, et mu kodulinn on ilmselt toredaimaid linne Belgias. Selline armas ja hubane. Parim raekoja plats on meil kindlasti.

Käisime veel muuseumis. Sõjamuuseumis. Lahingute kohta, mis toimusid Flandria (põllu)väljadel ja linnas toimunu kohta. Järjekordselt oli tegu muuseumiga, kus on metsikult üritatud teha kõike huvitavaks. Aga lõpudelõpuks sai ikka lihtsalt esemeid vaadatud. Ei, mõni asi oli täitsa huvitav.

Sõime pärast veel klassivendadega Belgia rahvustoitu: friikaid. Võtsime neljapeale kahed suured friikad. Tavaliselt on siin nii, et kui sa võtad suured friikad, siis valatakse sulle neid ämbritäis kandikule. Me olime valmis selleks. Aga tegelt tulid meile kahed “keskmised” friikaid. Milline pettumus..

Käisime veel vaatamas massisurnuaeda. Koht oli puhkamispaik 11000 sõdurile. Masendav koht. Eriti veel tüüpilise Belgia seenevihma ja halli taevaga ja külastasime siis veel ühe lahingu koha “jäänuseid”.

Tegin pilte kah üle pika aja.

Uhke müürike.

Uhke memoorium(?) langenud sõduritele. Sein on täis nimesi.

Ärge tõlget loodke..

Linnavärav koos langenute sõdurite nimedega. Sama palju on neid ka teisel pool väravat.

Linna (üks põhi)tunnusmärk vaateid.

Hall ja masendav.

Aga siis ma jäin haigeks. Vahetusvanemad kohe hakkasid kohe jälle arsti juurde vedama ja tahtsid kohe rohte minna ostma. Ma ütlesin: ei. Seekord ravisin ennast tee ja meega ja kannatlikusega. Täitsa jube oli küll nuusata iga pi sekundi tagant. Esmaspäeval ma enda tagumikku kooli ei suutnud veel vedada.

Kolmapäeval oli koolis selline huvitav päev. Esimene tund matemaatika ja siis… 3 vaba tundi ja uuesti matemaatika ning koju. Oh issand küll. Tunniplaan ümber teha? Miks küll..

Neljapäev samas oli päris revolutsiooniline päev. Kool algas 10.15. Wäöõüw. Ei tea kuidas nüüd kooli juhtkond seda lubas.

Ja reedel saime kätte tunnistused. Arvasin, et tuleb suht halb. Teadsin, et maatematika ebaõnnestun. Samad lood füüsika kohta. Tegin tunnistuse lahti ja..

Mineeeee, mis emotsioonid. Peaaegu nutsin rõõmust. Nagu näha, mitte ühtegi ebaõnnestumist. Matemaatika 5!!! Läbisin 7-tunnise matemaatika veerandi. Ma ei tea kuidas. Ma lihtsalt ei tea. Klassivend ütles siis kohe komplimendi: “Nojah, läbib matemaatika, aga ise ei räägi keeltki.“Elu üks tippsaavutusi kindlasti. Ulmeline värk. Eks tegelt õpetaja tegi väikse kingituse. Keskmine hinne oli lõpuks vast 4, aga õpetaja mõtles, et noh, paneme viie ära siis juba.

Samad sõnad füüsika kohta. Mitte ühtegi tööd iseenesest ei läbinud, aga vot sa näed, viie sain. Ehk asendaja õpetaja siis nägi, et ma üritasin midagi vähemalt tunnis teha.

Väiksed tõlked: Geschienedis- Ajalugu. Siin kohal olin klassis üks paremaid. Aardrijkskunde- Geograafia, mis oli tegelt üpriski madal. Lichamelijke Opvoeding- Kehaline kasvatus.

Nagu näha sain ka esteetikas hinde. Ei tea küll kuidas, kuna mitte üheski tunnis ma nüüd kohal ei käinud. Aga ei kurda. Kui tahavad kaheksa panna, ega ma ära ei ütle. Ülejäänud peaks arusaadavad olema.

Laupäeval oli vahetusisa sünnipäev. Vahetusema korraldas talle üllatuspeo ja täitsa suure kohe. Läksime bowlingut mängima. Kõik läksime varem kohale, mina naabritega ning vahetusema tuli vahetusisaga hiljem. Külalisi oli, et pea kahekümne ringis lõpuks. Üllatus tuli vast kindlasti. Bowlingus mu oskused arenesid mängu jätkedes. Punktid ca 70<95<139. Viimases mängus panin viimases voorus veel turkey (kolm korda järjest kõik maha) ära. tundsin ennalt mega pro’lt. Asendasin siis ühte, kes pidi lahkuma ja no jälle tuli turkey kuidagi moodi. Algaja õnn vast toitis. Sõime ning pidu oligi läbi.

Aga mitte minu jaoks. Läksime veel tüdrukutega raekoja platsile, kust siis peale keskööd väsinult tagasi roomasime. Kodu. Söök. Need kaks toredat sõna kohe tõmbasid gravitatsiooniga enda juurde. Täitsa korralik kella poole kahene söömaaeg sai maha peetud.

Nüüd olen lihtsalt istunud ja teinud…midagi.Tegelt olen ootanud. Ootanud YFU Pariisi reisi!

 

Kristo