26.02.14

Kõik järgnevad juhtumised on toimunud kuskil ammu minevikus ja vajunud juba ajaloo hõlma. Küll ma ootasin nädal kirjutamisega ja siis nädal kirjutatu lõpetamisega. Igavik võttis aega ühesõnaga.

Aga alustame:

Vahepeal on matemaatikas toimunud ikka kõvasti seiklusi. Küll ma sain veerandi esimese positiivse hinde, küll küsis õpetaja esimest korda kodust tööd. Viimase peale olin ikkagist kõvasti üllatunud. Ühes tunnis ütlesin kodusetöö ühe ülesande lahenduskäigu. Tundsin ennast sel hetkel geeniusena. Küll õpetaja kiitis, küll klassivennad kiitsid. Kõige lõpuks ütles õpetaja, et ta näeb, et ma olen palju rohkem matemaatikast huvitatud, kui ma olin ennem. Tõsi lugu, matemaatika võrdub elu absaluutväärtuses.

Mõtlesin, et  vinguks natuke kooli üle. Põhimõteliselt on vahepeal tunne, et istun vanglas. Näiteks söömine. Kohutavalt loll süsteem on igatahes. Eriti, kui tahad võileiba osta. Osta mingid piletid, siis liigu selle sekretäri juurde ja ütle, et tahad seda kana võileiba ja siis saad selle kätte lõunapausil. Nüüd hiljuti tutvusin lõpuks kõige lollima reegliga üldse. Kehalises kasvatuses peab kandma valgeid sokke. Kooli t-särkide kandime on normaal värk ja ma austan väga kooliriideid, aga et valged sokkid?!

Üks reede oli meil Marianaga vaba tund, kuna ma ei viitsi esteetikasse minna. Olime raamatukogus nagu ikka. Sel korral harjutasid seal ka mõned kuuendikud oma presentatsioonideks. Oli naljakas. Oli kohutavalt naljakas. Tüübid kirjutavad endale mingi elu teksti valmis..jaaaa siis õpivad selle sõna sõnalt pähe. Ja siis seal nad kirusid. Miskipärast oli see veel kahekeeleline kah.  Vahepeal prantsusekeelne vahepeal inglisekeelne, et elu veelgi keerulisemaks teha. Liiga try-hard värk.

Sel samal päeval sai sõidetud sööma Emma, vahetusema (rattastoolis oleva) tütre kooli. Toimus järjekordne rahakogumispäev. Söök oli mõnus nagu ikka. Friikad esiosas. Tagasi sõites mõtlesime Marianaga, et läheks külastaks lõpuks selle baari ära, millest olime juba vast kuu aega rääkinud. Baar oli selline huvitav. Selline oma kogukonnaga ja puha. Igatahes sai paar märjukest kurgust alla libistatud. Mariana üritas samal ajal väikestes elu probleemides olevat vanadaami aidata. Lõpude lõpuks suutis, et peaaegu kirikussegi kutsuda. Naljakas lugu oli küll igatahes.

Jõudsime mingi kell koju. Istusime maha kodu kõige alahinnatud nurka, sõime ja puhusime veel tunnike juturida. Kokkuvõtteks oli täitsa tore õhtu.

Ja käes oli laupäev. Ärkasin üles, veeresin teleka ette, kuhu ma ka siis terveks päevaks jäin. Miks? No ma pidin meie armsaid Eesti suusatajaid nägema olümpial. Mariana jõudis kah mingi hetk vaatama. Uhkustasin kohe et, tšekki seda, üks eestlane on 50. koht praegu. Metsik värk.

Ega see pühapäev väga targem ei olnud, peale hommikuse orkestris käimise. Samamoodi avastasin ennast mingi hetk teleka eest. See päev aga sain juba öelda, et vot täna on eestlased esi viiekümnes! Olin nii uhke enda riigi üle. Hiljem sai veel filmi vaadatud. Film oli ilmselt elu üks igavamaid filme üldse. Mariana suutis mitu korda magama jääda. Mul vajus mitu korda 1 silm kinni.

Järgmine päev tuli välja inglise keeles, et õpetaja oli hinnanud eksamis kellegi teise esseed, mille eest ma olin 2,5/15 punkti saanud. Õpetaja andis selle mu kätte. Ma siis mõtlesin, oota oota nüüd, midagi on nagu valesti, viskasin 2 kätt püsti ja hõikasin õpetajat.

Väga väike vahelõik koolist: Kui sa tahad kutsuda õpetajat, ei ütle sa mitte:  “õpetaja, kas sa…” vaid pead ütlema härra või proua. Vot sellised lood.

Igatahes  õpetaja parandas õige essee ära ning eksami tulemas tõusis 10 punkti võrra. Juheeeii.

Õhtul läksin hollandi keele tundi. Hakkasin klassi minema ja..uks oli kinni. Tuli välja, et õpetaja oli haige. Nojah siis. Pistsin kõrvaklapid kuuldekanalitesse ja mõtlesin, et jalutaks ühe bussipeatuse lihtsalt. Miskipärast olin ma järsku väga õnnelik. Maailm kohe tahtis, et ma õnnelik oleks, kuna teised inimesed naeratasid kõik vastu. Otsustasin siis kõndida koju. Ringiga. Mõnus üle kolme kilomeetri 50 minutit rahu sai nauditud ja niisama mõtteid ajudes lonksutud.

Neljapäev oli muusikakooli bändide kontsert. Vahetusvanemad tulid kah vaatama. Etteaste igatahes läks normaalselt. Impovisatsioon oli niru, aga täitsa seisma ei jäänud, nii et kurta ei saa. Vahetusvanematelt sain muidugi kiidusõnu.

Laupäeval käisime Marianaga linnas toimuvas YFU infotunnil. Olin natuke närvis. Arvasin, et kohtan saalitäis entusiastlike tulevasi vahetusõpilasi. Tegelt oli… üks. Nii et sain pingevabalt natuke oma vahetusaastast räägitud. Saime hiljem veel YFUlt kiita.

Ja siis tuli külla Vessi. Paar tundi hiljem ka Lisa. Miks? Pidupäev oli. Tegelt korraldas kooli kuues klass lihtsalt väikse peokese. Tunnike enne minekut kuulasin “mõnusat” Belgialiku electro house‘i, et seada vaim peoks valmis. V-kaelus ja kardigan selga tõmmatud, läksime minema ja linnas saime kokku ka Ra’ga. Jõudsime viiekesti natuke vara kohale, aga mis siis ikka. Tegime Belgialike tantsuliigutusi peaaegu et poole ööni ja liikusime rahulikult koju. Kell neli tuli unemati külla.

Mis oli liiga hilja. Pärast viite tundi põõnamist ärkasin ma üles ja sõidsin rattaga orkestri proovi. Tore oli. Olin sellises magamise ja mitte magamise vahepealses seisundis. Seekord kesti proov 7 tundi. Ei kurda, sai tasuta süüa ja juua. Proovilõppuks oli õlg haige, huul oli katki. Seekord täiesti teise leveli seisundis ja pöial paistes, aga nagu ütlesin, tore oli. Järgmine kuu kontsert.

Kevad on siin igatahes käes. 10 kraadi sooja, kuldnokkad lendavad ja ilm on päikseline.

Samas natuke muretsemas,

Kristo

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: