20.01.14

Alaku kolmas veerand. Tahtsin kohe kooli minna. Hüpata jälle tundmatusse.

Läksin siis kooli ning pärast paari tundi jõudsin järeldusele, et ma olin ära unustanud tegelikult, mis tunne oli koolis käia. Olin ära unustanud ma-ei-saa-midagi-aru-mis-toimub-mu-ümber tunde. Nüüdseks olen jällegi nii ära harjunud selle tundega, et ma enam ei märkagi tegelikult, et ma midagi aru ei saa.

Agaaaa, ma suudsin kohe haigeks jääda. Teisipäeval tekkis mingi külmetusemoodi asi. Hommikul ei saanud sõnagi rääkida. Samal ajal oli õel kurgupõletik ja veel mingid jubedad asjad. Aga miskipärast otsustasin ikkagist kolmapäev kooli minna. VIGA. See oli suur viga. Täitsa jube oli. Salvrätikut ei saanud käestki panna.

Nii et neljapäev läksin arsti juurde. Vist oli tegemist perearstiga. Sain oma tõendi ära ülejäänud nädalaks. Pärast seda läks vahetusema ka kohe rohte ostma. Ma oleks muidugi oma tee ja mee rešiimiga kah ennast terveks ravinud, aga no mis siis ikka. Neelame tablette.

Mingi hetk avastasin, et keegi oli avanud jõuludeks kingitud Kalevi kommipakki. Nimodi viisakalt ise ei avanud. Aga nüüd kui see on avatud..peaks teistele kah jätma, aga no marmelaadikommid, draakon, oraveke.

Söögist rääkides.. Vahetusema tegi sel nädalal Eesti moodi pikka poissi. Retsept oli kingitud raamatust. Tegelt on pikkpoiss siin väga tuntud asi. Osutasin siis hapukapsatele ja kartulitele, et oiiiii vana, kuidas tahaks. Purukook, kartulisalat, oeh..

Hollandi keele tunnis jõudsin ühele hirmsale järeldusele. Pidin ühe poolakaga koos olema ja ta kohe küsis, et vene keelt oskad või. Ainuke asi, mis meelde tuli, oli njet harašo. Kõik. Mitte sõnagi öelda ei oska. Väga kurb tegelt. Kõik aeg, mis ma oma elust vene keele sõnavara pähe õppimisele panin on põhimõteliselt raisku läinud ja kui ma tagasi tulen, mis värk siis toimuma hakkab?

Koolis on tegelt päris huvitav. Mõtlen selle all reaalaineid. Jah, ma ei valeta. Oli praktiline bioloogia. Vaatasime rakke mikroskoobi all. Sellisi tavalisi nagu näiteks tomat aga ka näiteks punast verelible. Selleks pidi muidugi ennast lõikuma. Ei tegelt pidi nõelaga ennast augustama. Ma nii kardsin (iroonia koht siin, pole veel oma eestlastliku iroonia meelt veel kaotanud). Lükkasin endale siis nõela näppu, aga verd ei tulnud. Väikse tilga lõpuks endast välja niristasin.

Keemias ja füüsikas on uue peatükki õppimine nii mõnikord alanud nii, et õpetaja näitab eksperimenti. Tegime ka ise. Ja me tegime ilutulestiku. Nii vinge. No vot sa näed. Reaalained on võimalik teha huvitavaks.

Hollandi keele koolitundides teen ma tõsiselt rasket õppetööd (jällegi irooniakoht). Ehk ma loen raamatut. Hetkel ikka esimest Harryt. Aga ilmselt on see ka kõige parem viis keeleõppimiseks. Vähemalt ei suuda ma paremat välja mõelda. Päris algaja õpiku tasemel ma väga enam ei ole, aga päris klassitasmel töötada ei saa. Igatahes tunnen, et teen lõpuks edusamme arusaamises.

Aga on üks asi millest mul on natuke kopp ees. Kehaline kasvatus. No sorts. Ma olen harjunud, et koolil on kaks staadionit, täismõõteline võimla, isegi enda mets. Park ka muidugi (Oh seda PÜGi küll). Siin on saal pooleväiksem, klassid poole suuremad. Varustus on suht jube. Ehk, ehk, kergejõustiku ei ole või midagi. Aga vot sõjaväeharjutusi on vaja teha. Akrobaatikat on vaja teha. Ükskord pidime ka ronima redelite otsas. Väljas on ka tegelt mingisugune asfalt kattega väike jalkaväljak, samad sõnad korvpalli väljaku kohta. Aga no, palun. Sel nädalal mängisime võrkpalli. Mis ma nägin ? Keegi ei teadnud reeglitest midagi. Tehnika puhas null. Kuna saal on ülerahvastatud, ei ole võimalik ka areneda. See lugu käib üldiselt kõikide pallimängude kohta. Muidugi on häid ja ka väga häid mängijaid, aga keskmine tase on üpriski väike. 

Üldiselt pean tunnistama, et kolmas veerand algas üpriski õppe motivatsioonitult. Samas, see tuleb ja tuleb tagasi ajaga. Kuigi, kuigi! Ma käisin matemaatika olümpiaadil. Ehk tegelt on mul vist seda motivatsiooni ikkagist päris palju. Päriselt. Mõtlesin, et noh, miks mitte raisata terve kolmapäeva pärastlõuna aju kurnamisele. Kokkuvõttes, mõnedest probleemidest sain aru küll. Mõndadest küsimustest ei saanud tekstist aru. Vähemalt ettekääne. Aga päris paljude probleemidega pidin tunnistama, et olen ikka tegelt päris loll.

Vahepeal tekitasin endale ajaviitest koduigatsust. Kuulasin toredat head eesti keelset muusikat. Meie toredaid folkansambleid, Eplikut ja natuke ka Koiksoni. No ja siis hakkasin saxofoni peal labajalgu mängima. Lõpetasin valutava ja lõhkise huulega.

Laupäeval käisin üksi Sint-Niklaasis. Sõidsin esimest korda tõsiselt bussiga. Iseenesest kõige kõige korralikumad bussid ei olnud. Üks põhjus oli tegelt, et Belgias võib soodukad olla ainult kahel kuus aastas- jaanuaris ja juulis. Vot selline seadus. Rahvast, nagu arvata oligi, oli metsikult.

Mu kodulähedal on üks pita koht. Järsku tuli Marianale mõtte, et võiks lõpuks sööma minna juu. Lihtsalt. Kunagi pidi juu minema. Küsimus oli millal? Lükasime mitu päeva edasi ja edasi ning lõpuks oli käes laupäeva õhtu kell 23.15, kui mõtlesime, et läheks siis lõpuks  sööma. Selline “casual late night snack” oli igatahes. Koht oli tore. Selline väike pere äri. Mõnus koht täpselt, kui tahad lihtsalt lambist sööma minna.

 

Elu on üks vektor.

Kristo

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: