Eksamid ja muidu elu.

Kui olid eksamid siinmail detsembris, siis muidugi on need ka juunis. 2 nädalat õppimist, lõbu ja lusti. Kokkuvõttes on neil siin suvevaheaeg lõpudelõpuks 2 kuud. Mina tegin kõik eksamid kaasa, okei, hollandi keelt ei teinud. Teen lihstalt igast eksamist väikse kokkuvõtte.

Oke, tegelt on siin lõbu ja lusti vähe. Siin on ainult..stress. Täiesti ulmeline, missugust vaeva näeva kohalikud. Õppima hakatakse paar nädalat enne eksameid. Eksamite ajal tullakse koju ja mindakse..õppima. Oo ja magamine on sel ajal see kõige teisejärjelisem asi. Noori nagu maailmas pole sel hetkel. Hommikutel tullakse oma urgudest välja ja kõik, siis haihtuvad jällegi kuhugi.

Ma tegin ka seda. Jällegi õppisin poole aasta materjali. Vahepeal isegi tuupisin. Mõnipäev sai oldud ikka väga nohik. Miks? No mingi enesetõestasmishetk või midagi sellist vist oli. Lambine.

Aga ei, esimene eksam, Bioloogia oli vast üks parimaid eksameid. Õpetaja tegi minule ja Marianale täiesti teistsuguse eksami. Eksam ainult youtube’i videote põhjal. Mega mõnnnna! Lihtsalt vaatasin videosi ja tuupisin neto reaktsioonid täiesti pähe. Mõni asi läks ikka metsa, aga väga hullu ei olnud.

Järgmine eksam oli keemia. Pärast head eksamit tuli üks täielik p#sk eksam. Jube kaka oli see. Õppimisest eriti kasu ei olnud, kõik oli peast läinud ja ega neid ülesandeidki polnud väga sellisel kujul ennem näinud. Heal juhul vast 20/100 punkti. Aga noh missiis ikka. Mariana ei osanud kah midagi, nii et oli vahepeal lihtsalt ülesandeid hispaania keelde tõlkinud. Suht nõme tegelt, õpetaja oli natuke ekstra eksami teinud, ehk ülesanded inglise keeles ja 86 % eksamist oli probleemülesanded, ülejäänud väike osa teooria.

Oi ja siis tuli üks huvitavamaid eksameid, kindlasti kõige naljakam ning ka samas eksam, mille pärast ma ka peaaegu kõige rohkem närvis olin. Ehk, suuline prantsuse keel. See aasta mis ma siin üksinda prantsuse keelt ÜRITASIN õppida tähendas seda, et ma tegelt ei oska midagi öelda ja ega ma polnudki väga kunagi üritanud. Ja siis tuli teha suuline eksam järsku. Huvitav, eks. Õpetaja siis küsis küsimusi, ma tavaliselt esimese korraga aru ei saanud, paar korda ei saanudki küsimusest aru ja lihtsalt itsitasin vastu. Aga, aga! Ma tegelt nagu ütlesin midagi. Suudsin mingid laused kokku mökerdada. Kuradi naljakas oli küll grammatilise osa poolelt. Aga ikkagist, suudsin midagi öelda, olin uhke enda üle.

Siis oli 3 päevane nädalavahetus, et valmistada matemaatikaklassi põhisündmuseks- matemaatika eksam. Algul oli plaanis siis 3,5 päeva tuupida, aga lõpuks õppisin 1,5. Väga hull ei olnudki. Natuke vähem materjali oli mul kui teistel, aga ikkagist selline, 134 lehte umbes. Eksamiks oli aega 5 tundi. Mul jäi sellest väheks. 2 Lehte jäi tegemata. Lihtsalt nii aeglane olen. Aa jaa, tegu oli ülesannete eksamiga. Iseenesest nii katastroofiline ei olnudki see eksam. Päris mõnigi asi läks pekki, aga mis siis ikka.

Ja kohe pärast seda hiiglasliku eksami oli füüsika, teine kõige hiiglaslikum eksam. Pmst läks nagu keemiagi. Õppimine oli suht mõtetu olnud, ülesanded olid ulmelised ja jah..aga 20 minutit enne lõppu hakkasin järsku mingit järgmise leveli matemaatikat tegema, mis ilmselt oli ikkagist ka vale.

Ajalugu. Meh.. nii ja naa. Oleneb kas need õige või vale küsimsed õigesti on. Avatud raamatu osas pidi kuskil selgitusi andma, ma väga õpiku tektsist vahepeal aru ei saanud, nii et lihtsalt kirjutasin sõna sõnalt teksti maha.

Hollandi keel oli ka siis. Läksin kooli, küsisin õpetajalt, kas pean tegema eksami, õpetaja ütles ei. Ma ütlesin siis, okei ja astusin klassist välja ja sõidsin rattaga kodu poole.

Algas nädalavahetus. Läksin jälle Ra poole. Oli vinks oli. Muusika, õlu ja WoW. Ülim combo. Küsisin siis ta vahetusisalt, et kas ta teab, kus ma duvel’i klaasi saan osta. Ta ütles, ah mis, ma annan sulle ühe. Ega ma ära ei öelnud. Ütlen veel korra, oli vinks.

Käisin veel viimast korda Antwerpis kah.. viimast korda sealses rongijaamas.. viimast korda Belgia pikima katedraali juures, viimast korda Meir’il šoppamas. Oehh..

Viimane nädal eksamitel hakkas prantsuse keele kirjaliku osaga. Sama asigi mis suulisel, ega ma midagi ei oska, nii et üritasin päev enne ühe päevaga keele selgeks saada. Ei..tulnud..välja. Eksam ise nii väga metsa ei läinudki. Järjekordselt suudsin üllatada ennast, kuna suudsin midagi kirjutada kokku seal. Paar sõna sai kuulamiselgi ära tuntud.

Inglise keel. Peaks juu nagu hea selles olema. Aei, lugemine ja kuulamine läks suht pekki. Eksamiks ise õppima ei pidanudki. Õpetaja ütles, et ta teab, et me klass suudab õppida nigunii. Teaduseklassi nohkarid oleme juu ikkagist 🙂 . Nii et oli avatud raamatu eksam ja pidime lihtsalt essee kirjutama. Ma valisin kõige jubedama ja raskema teema mida valida üldse suudab, ehk.. mis  on kunst? Suuuuuur viga.. aga igatahes üritasin mingit ülifilosoofilist teksti kokku veeretada. Pärast suulisel osal pidi kaitsema seda esseed, siis natuke takerdusin, aga noh missiis ikka.

Viimane eksam oli geograafia. Lambine asi. Põhimõteliselt ei õppinudki. 10 küsimusele 12st kirjutasin mingit möga ja tulin astuma, südames kergendus, et vot ongi läbi see õuduste aeg.

Jalka mm on. Mhm. Igatahes, siin on nüüd esimest korda väljas lippud. Kuradi naljakas. Neil pole siin tegelt varda kohtigi jne, aga nüüd on kõigil lippud väljas ja kui Belgia mängib, siis oleks siin nagu rahvuspüha. Elu möllab täiegaaa. Ei, ühes asjas olen ma kindel, Belgial on kindlasti parimad fännid maailmas.

Lihtsalt vaadake 1:20 maigaaaazzz

Sel nädalavahetusel oli nüüd viimane vahetusõpilaste pidu. Kontichis oli, linn Mecheleni lähedal. Suht mõnna oli pärast eksameid ka. Pidu oli nagu pidu ikka. Huvitavaid asju juhtus jaa niiii edasi. Mul endal oli suht äge tegelt. Rääkisime juttu..päris kaua. Igatahes magama ma sel ööl/päeval ei jõudnudki. Ma ei tea kuidas ma seda suudsin. Mingi hetk oli uni, siis kadus ära, siis oli uni, kadus ära ja siis oli kell 7 hommikul ja mõtlesin, et nagu pole enam mõtet mõeldagi magamise peale. Nii et pool üheksa ütlesin Giselale, kes oli üles ärganud, et läheks minema, ootamisest oli natuke kopp ees.

Ütlesin siis pool irooniaga, et lähme käime Brüsselist läbi. Gisela ütles, noh, okei ning läksimegi Brüsselisse minutidki magamata. Viimast korda sai manneken pis ära nähtud, kes oli väga teemakohastes riietes: Belgia jalkatiimi riided. Viimast korda Brüsseli raekoja plats ära vaadatud. Viimast korda Brüsseli keskjaamast lahkutud. Oeh oeh oeh..

IMG170Punane kusev kurat.

Jõudsin igatahes kodu ja…magasin tunnikese kaks ja läksin klassivendadega jalkat vaatama. Läksime klassivenna perega ning tuli välja et koht oli õllepruulimiskoda. Mis tähendas muidugi ühte asja- TASUTA ÕLU.  Oi see atmosfäär mis seal oli. Kõik punaste kuradite riietes, Belgia lipud kaasas. Muidu neil siin mingisugust rahvusliku kokkukuulumist ei ole, keegi isegi ei mõtle, et ta on belglane, aga nende jalkamängude ajal lihtsalt.. wow. Vast 400 inimest oli. Iga peaaegu värava puhul tõusid kõik püsti ja ohkasid. Mäng oligi tegelt suht mõtetu, võidsime 1:0. Aga see värava hetk. HAHAHAHA. Kõik hüppasid püsti, kargasid, Martin Garrixi “Animals” lendas laivi, kõik lehvitasid lippe salle ja mitte 10 sekundit, mitte 1 minut, vaid 5 minutit järjest. Ja siis oli matš ka läbi ja kõik jätkasid kargamist ja hullamist. Suht vinge oli igatahes. Aga ei, Belgia tiim on ülivinge.

Esmaspäeval viisin õpikud kooli ja nägin klassivendi viimast korda. Ah jaa, mingi hetk oli viimast korda ka muusikakool, siis tuli peaaegu pisar silma. Üli vinge tund oli küll, jammisin lihtsalt õpetajatega. Teisipäeval läksin ka veel kooli paari ajsa küsima ja nägi, kas olid klassi läbinud või mitte. No mina ei küll kuidas, aga Kristo Klausi taga paberil seisis täht A. Ehk olin klassi läbinud. MIDAAAAAA KURADIT NAGU. HAHAHAHHAA. Ei saaa väga aru nüüd küll kuidas. Õpetajad ütlesid kõik palju õnne palju õnne jne. Natuke vahetusõpilase šarmi on ikkagist vast sees.

IMG172fototõendus.

Täna… pakkisin asju kokku. Homme,…sõidan minema. Esmalt siis Saksamaale ja teisel juulil lendan laiviiiiii Eestisse, Väga nagu mõelnud pole selle peale. Pole kohale tulnud ka. Aga jah. Missiis ikka. Kirjutan mingi sügavamõtelise postituse lahkumisest äkki kunagi hiljem.. juba Eestis olles.

Kristo

 

 

 

Advertisements

Mai kuu.

Aasta lõpuks tegin ikka rekordi ära,üle kuu aega ilma kirjutamata. Ei ole nagu eriti viitsinud…

Pärast Londoni reisi oli koolis kunsti nädal. Igaüks pidi siis 3 asja valima mida ta teha tahtis selle nädala jooksul. Animefilmid, fotograafia, tantsimine, miksitud meedia, näitlemine ja nii edasi ja edasi. Ma tantsisin.

Kuulsin, misasja see elektroonikamuusika grupp tegi. Suht naerukad. Kujutame ette 6 venda, ükski pole muusikaga ennem tegelenud. Ma peaaegu nutsin harmoonia pärast. Mõni rütm oli lihtsalt..Üks tüüp lihtsalt hoidis vahepeal ühte bassi nooti all minut aega. Aga miks mitte eks.. miks mitte. Tantsimise lõpp etendus tuli täitsa tore välja. Ma olin soolo osas, sellepärast muidugi.

Pärast seda oli YFU viimane laager/nädalavahetus. Ega me midagi eriti seal ei teinud. Lihtsalt mõndasi inimesi sai viimast kohta nähtud. Rääkisime mis aastal korda saadsime ja mis edasi kodus hakkab saama. Mõnedel tuli juba esimene pisar ja nii edasi.

Avasime ümbrikuid, kus oli kirjad, mis me aasta alguses kirjutanud olime endile. Mu kiri oli… lihtsalt lolli juttu täis. Nüüd aasta hiljem midagi sellist vast väga enam ei kirjutaks. Pidime ka jälle ühe asja kaasa võtma. Ma võtsin oma kalkulaatori. Arvasin, et on üpriski sümboolne.

Õhtul vaatasime kõik koos Eurovisiooni. Ma vaatasin koos Juliega. Ka selline 90% fänn. Mäletan, kui Eesti andis punkte. Uhke olin oma riigi üle sel hetkel.

Järgmine nädalavahetus korraldas YFU väikse linnatuurikese Brugge’s. Belgia maalilisem linn. Olin ennem juba käinud. Olen ikkagist arvamusel, et ainuke linn, kus ma käinud olen, mis suudab Tallinna vanalinnaga võistelda. Tegelt on vast isegi parem.

Käisime friikate muuseumis. Nagu igagi teine muuseum, oli üritatud teha ülihuvitavaks jne. Välja neil see igatahes ei tule kunagi. YFU tegi aga tasuta friikaid välja, nii et väljasõit oli juba sellepärast mõtekas.

Pärast seda anti vaba aeg ja tee mis tahad. Me läksime Giselaga linna vallutama. Igasugused MiniKaunidKõrvalKitsad tänavad said ristipõiki kõnnitud käidud. Me lihtsalt oskame turistid olla. Naturaalne anne. Esimest korda sai ka ÕIGED Belgia pralinee kommid ära proovitud. Kalev ikka parem.

Käisime šokolaadipoodides. Paljudes, väga paljudes. Liiga paljudes.. jõllitasime 60 eurose kilohinnaga komme, 82 eurist kommikarpi ja nii edasi. Tee poes käisime kah. Ülivinge oli see pood.

Sama päeva õhtul oli mu kooli 5. klassi korraldatud pidu. Selline tüüpiline Belgia pidu oli. Belgia muusika, Belgia tantsuliigutused ja Belgia õlu.

Ja järgmine nädalavahetus käisin Valloonias jälle. Saime vahetusõpilastega Thibault’i pool kokku. Valloonia on ikka üks armas koht. Natuke meenutas Lõuna-Eestit. Mõnna loodus on lihtsalt. Looklev, vähem majasi, metsad, kuhu on tegelikult võimalik ka ära eksida ja nii edasi.

Kokkusaamine (pidu) oli vinge. Rääkisime Raga Kanye biitidest ja hornidest ja olime lihtsalt ägedad ja vahetusõpilased, asi, mis sel hetkel sai veel kuu aega olla.

Ning jällegi järgmine nädalavahetus käisin Ra juures. Ra kodu on äge. Selline hubane. Ra vahetusisa on äge. Igatahes, plaan oli lihtsalt chill’ida ja äge olla. See tuli meil välja. See tuli meilt ülihästi välja. Jõime õlu ja kuulasime muusikat. Me oleme lihtalt räiged muusikafääägid. Äge.

Mai sai siis läbi. Sain tunnistuse koolist. Geo 8,9, aja 8,5, bio 7,5, füüsika 6, mate 4,6, keemia 0,0 (jah, täielik 0), mõlemad keeled 7 või midagi sellist. Viimane kuu hakkas pihta…koos eksamitega ja paljude mõtetega peas.

Pean uut postitust hakkama kirjutama,

Kristo

 

 

 

London.

Käisin kooliga Londonis selle nädala alguses. Äge oli. Läksime terve kooli viienda klassiga, ehk meid oli kokkuvõttes ikka üks suur posu. Ligi sada vist isegi.

Ärkasin ilma mingisuguste raskusteta kell 4.50, olles maganud 5 tundi. Tund aega hiljem astusin energiarikkalt bussi peale. Olin ainukene tavalise seljakotiga, teised väiksete või suurte kohvritega, ei saanud aru mida nad küll 3eks päevaks Londonisse nüüd kaasa võtsid. Seletasin siis, et ma tulin siia aastaks ajaks selliste kohvritega.

Sõidu esimene faas: Dendermonde-Calais läks poolmagades. Teine faas: Calais- Dover läks terve praami 4 korda koos Hannesega läbi joostes. Kolmas faas Dover-London vajusin lõpuks ära.

Niiet järsku avastasin ennast Londonis, vaatasin bussist välja ja double-decker sõitis mööda. Jep, ma olin Londonis, mis Londonis. Euroopa Liidu suurimas linnas, ajaloost ja elust tulvil.

Jõudsime hosteli. See nägi välja imeline. Väga hosteliks nüüd seda kutsuda ei saanudki. Minu jaoks kandis hotelli mõõdu välja. Olime ruumis kolmekesti. Pidin alguses sõpradega olema, aga üks kutt klassist oli vist öelnud, et ei mina tahan oma sõpradega olla, asendage mind Kristoga. Nii ka juhtus. Keegi luba või midagi iseenesest ei küsinud. Sõbrad  olid kah suht üllatunud, aga mis siis ikka.

Mõtlesin, et enne kesklinna minekut võiks juu prillid ette panna. Vaatan kotti ja..prille pole. Vaatan seljakotti ja..prille pole. Kordan samat protseduuri veel kaks korda ja..prille pole. Mõnus, nii mõnus. Noh mis siis ikka, lootsin, et äkki need teleporteerusid ühest kotist teise kotti kuhugile põhja.

Ja siis jalutama kesklinna. Tegemist oli ikkagist koolireisiga, ehk keelteklassid olid meile giidid ja rääkisid mingit juttu, millele ma väga ei keskendunud, üritasin meenutada, mis võis juhtuda mu prillidega.

Punased telefoniputkad, kahekorrulised bussid, mustad klassikalised taksod, ülimalt kiire eluviis. London oma parimas elemendis. Väga vaimustusse ma veel ei langenud. Selleks hetkeks mõtlesin, kuidas ma peaks oma elu ilma prillideta läbi saama. Kas see on üldse võimalik?

Londoni mehed on ägedad. Iga teine käib ülikonnaga. Iga neljas käib stiilse ülikonnaga. Oh ja siis olid need koolivormid seal. Ma armastan koolivorme. mhhhh, nii mõnusad lihtsalt.

Londoni inimestest veel. Ma nüüd mõistan miks see Inglismaa nii anti-immigrandiriik on. Kesklinnast väljas bussiga sõites oli tunne, et viimane koht kus ma nüüd asusin, oli Euroopa.

Aga sai kõik nähtud. Big Ben. Ei suuda otsustada, kas see nüüd oli väiksem või suurem, kui ma arvasin. Äge oli küll. London Eye. Buckingham’i palee. St James’i park ja muud kaunid hooned. Äge äge äge.

Kahjuks täpselt nendel päevadel, mil meie Londonis olime, otsustas Londoni metroo streikida. Jess..ehk ajakava läks natuke metsa nii sellepoolt, kuid ka koolikorralduspool oli väga natuke jama. Lõpudelõpuks jäi vast veerandid asjad tegemata.

Läksime sööma Londoni Rock Cafe’sse. Suht parim burks mu elus oli. Koht oli äge. Kui välja astusime, oli juba pimedaks minemas. Õpetajad olid öelnud, et meile on üllatus.

Üllatus oli bowling. Ma olin alguses suht pettunud. No ikka päris lambine olukord, kui oled Londonis reisil ja siis…lähme bowlingut mängima. Tegelt oli isegi natuke äge klassikaaslastega mängida. Sel korral ei kobistanud kohe üldse strike’e ära. Pärast seda tagasi ho(s)teli ja magama.

Teisel päeval, prillid ikka kadund, läksime alguses kohta, mille olime ise valinud. Ma valisin St Paul’i katedraali. Ei viitsinud kuhugile Arsenali staadionile või sõjaruumidesse minna. Kirikud on ägedad niikuinii.

Oli ka see kirik uhke. Pariisi jumalaemat see nüüd ei ületanud, aga no ikka päris hiiglaslik oli küll. Käisime kõik korrused, katused, keldrid ja kuplid läbi.

Siis oleks pidanud tulema see kuninglik teotatud vabaaeg. Aga ajakava läks jälle metsa, küll me ootasime bussi terve igavik (pärast tuli välja, et buss oli meid oodanud nurgataga pool tundi), küll me sõitsime siis bussiga tund aega (bussiga Londoni kesklinnas sõitmine on üks eriti tark tegu).

Niiet see vabaaeg kahanes lõpuks “jookse täiega, et vähemalt midagi jõuaks teha” ajaks. “Topi Maci burks kurku 4 ampsuga” ajaks, aga selle väikse aja jooksul hakkas mulle London meeldima. See eriti-kiire eluviis. See ülikondades ärikad. See täis tänavad, niiet manuuverdamis oskused pidid olema ikka päris hea. Mu üks äge klassivend on metsik geek, niiet käisime Disney poes superkangelasi vaatamas.

Ja siis jalutasime rahulikult oma järgmisesse toidukohta. Käisime läbi Hiina linnast. Tegime väikese pausikese Camden Garden’is. Huvitav pleiss ja siis kohustuslik Fish and chips õhtusöögiks.

Pärast täidetud kõhtu oli aeg reisi tippsündmuseks: muusikal. Läksime Lütseumi teatrisse “The Lion King’i” vaatama. Pidanud olema mega auhinnatud muusikal, maailmakuulus ja blablabla. Teater ise oli täiesti uskumatult kaunis.

Enne algust tulid siis mingid popkorni vennad vahekäikudesse popkorni müüma. MIDAAAA? Popkorn (uhkes) teatris. Küsisin teistelt, et miks nad siin popkorni müüvad, teised ütlesid, et ei peaks? Ei saanud vapsjee aru.. et see siis ongi normaalne või? Samuti märkasin, et peaaegu mitte keegi ei olnud pidulikult riides teatrisaalis. Ma võtsin eraldi kodust veel lipsu kaasa selle jaoks. Agas mis siis ikka.

Aga etendus hakkas pihta ja…täiesti uskumatu. Maailmaklass. Kostüümid, lavastus, värvidemäng, appi. Ulme. Metsik. Vinge. Äge. Ülim. Parim muusikal, mis mina oma elus näinud olen. Top kolm kultuurielamusi.

Vahelause inglise aktsendist: See on niii äge. Üks asi on seda kuskilt kuulata, telekast, youtubest ja nii edasi, aga seda ise kuulata päriselt. mhhhhhhh, nii mõnus, kohe paitab kõrvu.

Pärast seda ho(s)teli tagasi viimaseks õhtuks magama, et saada natuke puhkust järgmise päeva jaoks.

Meile tegelt anti teadusülesandeid tiimide peale. Selline matemaatikaklassi erimõnu. Ainukene asi kuidas ma aitasin oli, et ma panin oma tiimile nime: Anna õlu üle Ülo õe Õie õla.

Viimane päev läksime Greenwichi. Greenwich on siis see tähtis koht maailmas, kus läheb läbi 0-meridiaan ja asub kuninglik observatoorium ja nii edasi. Tähtis koht õhesõnaga. Järjekordselt, teadusklassidele oli antud selline eriline au sinna minna.

Tegelt oli koht väga äge. Giid oli nüüd natuke jama. Mulistas ühe kella ees 13 minutit kõige faktirohkemat juttu, mis välja mõelda saab. Ei suutnud oma aju kuulama panna. Loodsin, et saab ise teleskoobist midagi vaadata, aga ei saanud. Aga maailma seitsmes kõige suurem teleskoop sai ära nähtud. Astronoomia on äge. Sai veel käidud astronoomia ja muidu teaduste suveniiripoes, mis oli lihtsalt nii kõva ja pitsat söödud.

Ja oligi kõik. Pidi ütlema head aega inglise aktsendile, pidi ütlema headaega double-decker’itele. Oeh..tagasisõit, magades, laevapeal jälle Belgia moodi võileibu söödes, Belgias Artoga rääkides.

Astusin kell kaksteist öösel bussist välja, prillimure juba täiesti ununenud ja valmis koju minema, aga vot siis tuli ajaloo õpetaja ja pistis mulle prillid kätte. Ma siis kargasin 2 minutit rõõmust ja panin need siis aegluubis endale ette. Ma nägin elu! Prillid olid bussipõrandal. Norm.

Kokkuvõtte: Oli äge, nii mõnigi asi jäi nägemata, aga ikkagist, väga äge. Klassikaaslastega ja mõne teise viiendikuga sai palju lähedamaks. Kahju et nüüd, kui aasta hakkab juba lõppema….. nuuks nuuks.

Tegelt tegin pilte kah:

SAM_3882London, mis London

SAM_3883Nii armas

SAM_3886Ma vist olin õnnelik.

SAM_3887Nad ei olnud kivikujud. Tegid sohki.

SAM_3888Majad

SAM_3891Veel maju.

SAM_3893Ja veel maju

SAM_3896See peaks vist kuulus maja olema.. ehk Buckinghami palee.

SAM_3898Park. Mainin ära, kui üllatunud olid Belglased oravaid nähes. Nii kohutavalt naljakas oli. Kõik tegid pilte, kõik hüppasid järel, peaaegu nutsid rõõmust. Nojah, sõna loodus on siin võõrsõna.

SAM_3899Maja

SAM_3902Elizabeth tower.

SAM_3904Kaunis taevas.

SAM_3906See kirik oli…suur.

SAM_3911Otsast. Muideks, näete Euroopa kõrgeimat hoonet.

SAM_3915mhm, suur.

SAM_3917Majad.

SAM_3920Hiina linn.

SAM_3924Coventi aed.

SAM_3929Teater.

SAM_3928normaalne, mis.

SAM_3930vaade (Greenwichist)

SAM_3932Nullmeridiaan. Kui keegi aru ei saa, siis vasakul on maailma lääs ja paremal maailma ida.

SAM_3935Küsisin siis giidilt, et kas ka Tallinn on kuskil. Mult küsiti vastu, et oodake, kas see on kuskil venemaal või? (!?!?!?!??? ) Masendav.

SAM_3933Maja

SAM_3938Mulle meeldib see kell.

SAM_3941Okei, see on üks vägevamaid asju, mis mina oma elus näinud olen. Päikesekell, mis näitas ära minutitäpsusega aja.

Kõik.

Täna õppisin õega eesti keele keeleväänajaid. Töö-öö-ööbik. Eesti keel rokib.

Kristo.

 

 

 

 

 

Järjekordne vaheaeg.

Ma ei olegi välja mõelnud, et kas see süsteem on hea, mis neil siin on, või mitte. See nädalane vaheaeg kuu aega kooli, 2 nädalat vaheaega ja jälle kuu aega kooli (pärast seda tulevad muidugi eksamid..). Kuigi siin on see aprilli vaheaeg, kus siis paljud pered lähevad puhkama, kuna kõigil on raha ja miks mitte sel juhul, on suvevaheaeg selle eest ikkagist 2 kuud. Eesti süsteem vast ikkagist etem. Nüüd tänasest ongi tavalist kooli kuu aega põhimõteliselt. Ehk tuleb kuidagi ennast viimaseks kuuks pingutama panna. Ainult (!) üheks…

Päev enne vaheaega toimus koolis midagi..midagi, millest tahaks väga kirjutada- 100 päeva show. Kui meil Eestis on selline asi nagu tutipäev, siis siin on 100 päeva. Asi seisneb selles, et 100 päeva enne kooli lõppu tehtakse igast toredaid asju. Kantakse lolle kostüüme jne.

Sel veerandi viimasel päeval toimus siis see lõpu šou. See oli palju suurem, vingem, ägedam, kui ma arvasin. See oli täiesti eepiline. Selles oli kõike.

Kestis see kogunisti 3 tundi. 3 tundi mitmeid hea koreograafiaga tantse, õpetajate järgi tegemist, laulmist, bändimängimist, kooli paremate väljaloosimist (näiteks kooli parem paar, kooli jõusaali kunn ja nii edasi, kooli suurem bitch (üllatus üllatus, võitjaks tuli kooli sekretär), räppimist, tsirkust, võistlused õpetajate je õpilaste vahel (näiteks seletamismäng ja..pepu keerutamis võistlus), moešou, vahepaladeks ülimalt hästi tehtud videod, näiteks tehti järgi telesarju ja niisamma pullivideoid, nagu näiteks Vine’i videosi ja kogu see trall oli suudetud veel panna teema sisse ning lõpus veel palju nutmist ja emotsioone.

Aga siis oli käes vaheaeg ja..ma jäin haigeks. No kas pole tore.

Üks tore päikseline kolmapäev otsustasime teha flandrialaste ja walloonlaste väikse kokkutuleku, et rääkida..elust. Walloonia poolt Trine ja Laura, Flandria delegatsiooniks olime mina ja Gisela.

Kus me kokku saime? Dinantis! Kui enne kokkusaamist tuli meist keegi arusaamisele, et me nagu peaks mingi koha valima, ütlesin mina-Dinant ja vsjo. Minu mõttega oldi nõus, mina oli õnnelik, elu oli tore.

Miks siis Dinant? Sest! Sest! See on A.Saxi kodulinn. See on linn, kus leiutati saxofon. See on linn, mille pärast ma põhimõteliselt Belgiasse tahtsin kõige rohkem tulla. Nojaa tegelt oli seal mägesid kaa (Ardennid) ja muidu kaunis koht, selline tore lisaväärtus.

Sõitnud Brüsselist eemale, hakkas mingi hetk nagu rongiaknast väljas olev vaade lainetama. Selline tunne nagu näeks mägesi. vauuu. Ja siis…ma nägin metsa. Ja siis mitmuses: METSI. Nagu ma öelnud olen, on Flandria nagu üks suur linn eestlaste jaoks. Vähemalt Ida-Flandria, kus mina elan. See kõik tähendab, et sa näed võibolla rongi reisi ajal kolme puud ja vot selle pärast oligi metsa nägemine..armas.

Olles vaimustatud loodusest saime Namurist läbi sõites kokku meie Walloonlastega ja loksusime Dinandi poole.

Dinant on tegelt üks suht mõtetu väike linn.

..aga see on armas.

No ja siis me lihtsalt muljetasime oma huvitavade elude üle. Kõik.

Ma olen öelnud, et me siin Flandrias arvame, et me oleme need parimad. Walloonlased arvavad samamoodi.

Samuti on rattakultuur pea, et olematu seal mail. Ei mingeid casual ülikondadega rattureid.

Ja me jõudsime Saxi sünnimajja. See..oli..minu..elu..tipphetk. Tegelt see maja midagi erilist ei olnud. Sellest oldi tehtud väike interaktiivne muuseum. Aga ikkagist. Kõik oli nii inspireeriv, motiveeriv. Saab kuskile paberile nüüd linnukese tehtud, et olen istunud Mr.Saxi maja ees pingil tema kuju kõrval. Mida veel elust tahta.

Linnas oli ka sild. Sillal olid suured saxofonid (hiiglaslikud aldid). Igal Euroopa riigil enda sax. Eesti saxi nimi? Russian Keyhole- Venemaa lukkuauk. Maailm oli liiga segane sel hetkel. Ei mõista.

Ja siis käisime veel mingeid koopaid vaatamas. Iseenesest nüüd midagi väga spetsiaalset ei olnud, etemad muidugi ikkagist kui meie Piusa koopad, aga meil oli giid. Giid oli metsikult äge. Giid, riietunud ennast tüüpiliseks prantslaseks, rääkis inglise keeles meile juttu, kui ta oma kontsadega koopasaalides klõbistas. See kuidas ta oma juttu rääkis, oli legendaarne. See huumorimeel, aktsent.

Ja oligi kõik. Tagasiteel käisime veel Namurist läbi. Lihtsalt, kuna miks mitte. Midagi erilist me seal ei teinud, midagi erilist seal ka ei olnud.

Nüüd tuleks nüüd see piltide jagamis hetk. Aga.. ma unustasin koguaeg kaamera maha.. jessssss

IMG_6716Saxofon ruulib.

P4100067

mägi

IMG_6750Eesti saxofon.

IMG_6740Mul on suht gei poos. AGA MA ISTUN ADOLPHE SAXI KÕRVAL TA MAJA EEES MAIGAAAAAAAAAAAAD.

Aitäh Giselale ja Laurale piltide eest.

-Nädal aega vedelemist-

Ja ma läksin Oostendesse, et saada kokku YFUkatega. kohal olid: Lisa, Vessi, Thibault, Liis oma poisiga. Seda linna võiks samastada Eestis Pärnuga. Selline suurim rannalinn. Belgias ka tegelt ainuke. Ega selles midagi muud erilist ei olegi, kui rannas olla. Kirik oli tegelt täitsa kaunis.

Ning selle tõttu lebasime me terve päeva rannas, vahepeal kaarte mängides. Aga see tegevus oli tore. Käisime veel tasuta paadiga sõitmas 5 minutit. See oli nii kuradi vägev. Mingi hetk sõime traditsioonilisi friikaid kah.

Friikadest muidugi terveks päevaks ei piisa. Niiet läksime pastat sööma. Siis juba neljakesti istusime maha, mõni meist hakkas sente lugema siis, et kas ikka saab sulas ära osta. Aga selles restoranis oli kõige ägedam kokk/teenindaja, keda ma kohanud olen. Tegi alet kohe. juhuu

Söök oli suurepärane. Alguses oli plaan söök ära õgida ja rongile jooksta. Järsku tuli aga Thibauldil mõtte, et kuulge, lähme minu vahetusisade (jah, isade)  juurde ööseks, nad hetkel Islandil. Thibault oli pool aastat vahetusõpilane Wallooniast.

Kõigi vahetusvanemad ja vanemad lubasid minna.. peale Vessi vahetusema.  See võttis tuju natuke maha. Meie tore teenindaja nägi seda.. ja andis meile veini.

Igatahes läksime siis ilma Vessita Brugge lähedasse väiksesse linna magama. Hommikul ärkasime üles, läksime Bruggesse, Belgia turistirohkemaisse linna (peale Brusseli ilmselt) ja taasühinesime Vessiga. Meie läksime aga lihtsalt suvalisse parki ja istusime sinna maha terveks päevaks.

Rongid olid täis aasialasi ja muidu belglasi. Tean mida eestlasted nüüd oma Elroniga tunnevad.

Pilte ma muidugi ei teinud jälle, panen mingi lambise Google’i pildi:

oostende_03

10256229_10200874045412288_6156655725818259546_n

-Paar päeva veel vedelemist-

Tekitasin endale mingi päev Eesti igatsust. Vaatasin terve viimase tantsupeo kontserdi youtubest. Kohutavalt armas. Eesti ongi tegelt üks ülimalt vägev koht, üks asi mida ma selle vahetusaasta jooksul aru olen saanud.

Ja sain kokku Juliega. Niisamma (tegelt polnud teda lihtsalt ammu näinud). Läksin Mecheleni, kus viimast korda olin esimese laagri ajal. Oh mälestused..

Sõime meie Pariisi söömisstiili (osta kõik asjad poest ja mine istu kuskile tänavale maha) moodi lõunat pargis kuskil platvormi keskel. Keegi tuli küsima jälle et, hei, kas ma pilti võin teha teist? Normaalne. Pikutasime tunnikese, käisime šoppamistänaval, külastasime Taani mööblipoodi, jalutasime armsa kanali ääres ja käes oli kuidagi moodi õhtu. Tuli välja, et Julie jääb Belgiasse õppima, ei lähega tagasi. Suht normilt vinge.

Tagasi sõites pidin ümber istuma Brüsselis. Mõtlesin, et kui ma sinna juba lähen… läheks lambist jalutama siis. Läksin vaatasin lambist pissivat poissi, käisin lambist õlupoes (ühes väikses ruumis oli 250 sorti), ja kõndisin lambist tiiru raekoja platsil. Vinge linn ikka see Brüssel.

Andsin alla ja tegin telefoniga pilte.

IMG120Mechelenis jalutamas.

IMG123

Polnud ammu näinud poisiklutt

IMG124

IMG129

IMG144Lõpetuseks: Lambist jalutades lambi Brüsseli tänavast lambist pilti tegemas.

Täna oli esimene koolipäev ja hüppasin koos õega skypes.

Mitmed segatud tundeid on (suht tüüpiline vahetusõpilase värk, kui avastad, aasta hakkab nagu läbi saama)(no näiteks avastasin, et brüsselis on tegelt Eesti koor, aga ei saa nagu enam minna, kuna aega pole). Kui mul on neid segatuid tundeid iseenesest siin juba päris pikalt olnud, siis nende hulk kasvab ja kasvab.

 

Kristo

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

29.03.14

Mul on jälle selline tunne, et peaks midagi lõpuks pajatama. Lihtsalt näidata, et ma veel elus olen. Järjekordselt kõigest millest ma kirjutan, on juhtunud ammu ammu.

Neljas veerand algas koolis üllatavalt motivatsiooni rikkalt. Ma teen kodutöösi. Üritan vähemalt..isegi matemaatika kodutöid teen. Eelmine nädal tegin ka esimest korda geograafia kodutööd. Õpetaja oli kohe üllatunud. Küsis et, oota mis ma sain aru midagi või? Jah, sain küll..

Samuti on mu lemmik õpetaja koolis tagasi. Kõik, mis õpetaja räägib ilmub tahvlile, heas käekirjas ja korrastatud vormis. Mida veel tahta? Kui eelmine veerand mul keemiat ei olnud, siis sel veerandil on nädalas 3 keemiat ja 1 füüsika.

Vahelõik hollandi keelest: Me siin, Ida-Flandrias arvame, et meie hollandi keel on see kõige parem. Kõige puhtam, ilma aktsentita, parim. Tegelt on üleüldse nii, et kui põhimõteliselt lähed kõrval linna, siis juba kuuled, et paari sõna hääldatatakse teistmoodi. Erinevaid aktsente on sadu.

Ja me kõik arvame siin Flandrias, et see hollandi keel, mis hollandis räägitakse on täielik jama. Naljakas mõelda, et kuigi keele nimi on hollandi keel, siis on see seal ka kõige jubedam. See hollandi keel seal Hollandis ongi naljakas. Kuradi naljakas. Igakord, kui näiteks uudistes kuulen, siis ma lihstalt itsitan selle peale.

Üks tore päikseline neljapäev paar vast paar nädalat tagasi meie kooli viiendal ja kuuendal klassil tunde ei olnud. Meil oli tundide asemel Dream-Day, ehk unistuste päev. Päev, kus sa said valida inimese, kelle töö juurde sa tahad minna.

Valikuid oli palju, aga lõpuks valisin inseneri, kes on professor Brüsseli vaba ülikoolis. Sama valiku oli teinud veel vast kümme vahvat õpilast. Meie grupp oli vinge.

Igatahes sõidsime rongiga Põhja-Brüsseli. Õpetaja siis läks järgmist rongiaega kontrollima ja vaatas nädalavahetuse plaani. Ma siis näitasin, et hmm, see on vale. Ma vaatan, et ma siin oskan kah juba rohkem liigelda, kui põlisbelglased. Edasi Etterbeeki ülikoolilinnakusse.

Brüsseli ülikoolilinnak on äge. Absoluutselt kõik asub ühes kohas. Mis tähendab, et ka kõik õpilased asuvad ühes kohas.

Meie läksime oma elektroonikainseneriga kokku saama. Ega ma nüüd kõigest aru ei saanud mis ta rääkis, aga nii palju kui ma sain, saan öelda, et ta kõneles inseneri tööst üleüldiselt natuke oma karjäärist. Kõik. Ei olnud just nüüd kõige huvitavam.

Muidugi oli meil kõigil kaasas võileivad. Läksime istusime maha päikese kätte, sõime teiste üliõpilaste keskel ja läksime tagasi rongi ootama. Tagasiteel mängisime kaarte, ei saanudki lõpude lõpuks nüüd mängude reeglitest aru, aga mis siis ikka. Viimane mäng jäi lõpetamata ja otsustasime minna Grote Markt’ile (raekoja plats), kus päeva lõpetuseks natuke janu kustutasime. Ei, tore päev oli tavalise koolipäeva asemel.

Ja siis ei toimunud jällegi koolis eriti mitte midagi. Millalgil oli Järgmise Aasta kõikide viiendate klasside klassivanema valimine. Ma valisin siis kah..

Eelmisel nädalavahetusel oli orkestriga kontsert. Orkestri aasta põhisündmus põhimõteliselt, toimus kohalikus kultuurimajas. Tegime nii-öelda koostööd jazzbändiga, kes mängis oma lugusi ja mõned lood tegime koos.  Reedel oli peaproov, mis kestis..tühised 4 tundi. Järgmine päev oli siis kontsert.

Pidime kandma kostüüme. Mis oli äge. Kostüüm on eriti uhke. Orkester kõlas tegelt üllatavalt hästi. Mis oli naljakas ja ka üllatav, et inimesed ei plaksutanud väga palju. Ootasin, et siin Lääne-Euroopas on see plaksumiskultuur natuke..suurem. Viimaseks looks mängisime Dendermonde hümni. Oh ja siis läks järsku rock kontserdiks saalis. Inimesed hõiskasid, tõusid püsti, plaksutasid. Vot nii palju saab üks väike marsike teha.

10008613_660879617283095_1591941372_nSee õlal olev nöörike.

 

Ja viimasel nädalal nüüd koolis ei toimunud ka erilist midagi. Neljapäev oli füüsikas ainult aasta raskeim kontrolltöö. Täiesti võimatu. Esimesed viisteist minutit lugesin lolli näoga ülesandeid, järgmised 15 minutit vangutasin pead ja viimased 15 minutit kritseldasin mingid joonised valmis. Klassi targeim hoidis pärast tööd peast kinni ja ainukesed sõnad mis suust välja tulid olid: “What the fuck..”

Eile oli vaba päev koolist. Tore. Ei kurda. Ärkasin üles, sõin hommikust ja avastasin et väljas on tore pea 20 kraadi sooja. Tore ilm rõdul neljanda osa Harry Potteri lugemiseks. Pärast seda läksin terassile istuma..ja vajusin päikse kätte magama. Sellised päevad on vahepeal ikka vajalikud ja mõnusad.

 

Kristo

 

 

 

Pariis YFUga.

Vaheaja neli viimast toredat päeva sai veedetud Pariisis! Tegelikult korraldab YFU igal maal kuhugile reisi. Meil, flandrialastel, oli au ja uhkus minna Pariisi. Oli palju lõbu ja lusti.

Enne Pariisi minekut käisin veel päev enne Brüsselis. Kunsti muuseumis. Täpsemalt Belgia kuninglikus kunsti muuseumis. Veel täpsemalt Magritte muuseumis. Tavalises osakonnas sai ka käidud. Ah jah, Mariana ja Lisaga.

Sai mindud bussiga. 2 tundi loksumist. Linnulennul vähem kui 30 kilomeetrit ja 2 tundi. Nii Belgia. Tegelt oli see täitsa nauditav. Loed Harryt (3. osa lõpetamas hetkel) ja vaatad välja vahetevahel päiksesse.

Arutasime siis kunsti üle, rääkisime, naersime, mõtlesime, imestasime, puhkasime. Vahepeal kõike tegevusi samal ajal. Kahjuks sain ka väikse lapsepõlve trauma. Seinal oli üks (3 tegelt) väga tore pilt. Oeh. Jube. Selle pildi ees pidin natuke aja maha võtma. Elu üle järgi mõtlema. Mõtlema, miks kurjam sellist asja peaks joonistama.

Kokkuvõttes oli tore Brüsselis käia üle pikka aja. Täitsa vahva linn. Aga! Aga mitte nii vahva, kui Pariis!

Ehk, lähme nüüd põhiosa juurde, ehk seiklused Prantsusmaal.

Ärkasin kell pool 7 üles, olles üllatuslikult energiline, ootusrikkas ja üleüldiselt rõõmus. Viimased asjad kotti visatud, krõbinad kurgust alla neelatud asusime teele.

Jõudsime Marianaga rongijaama ja avastasime,et algsest rongiajast 4 minutit varem läheb veel üks rong Leuvenisse, kust läheb meie buss Pariisi. Astusime siis rongile, sõidsime 15 minutit. Rong jäi seisma ja juht ütles: “Oleme jõudnud Lokereni”. Ma mõtlesin, oota, oota, Lokeren. See on vale, “Sõidame tagasi Dendermondesse minuti pärast”.

Ehk olime suutnud sõita vale rongiga. Läksime kolmanda perrooni asemel teisele. Pidime minema itta, me läksime läände. Olukord oli nii loll ja jube, et see oli lausa naljakas. Otsustasime siis tagasi sõita ja sealt uue rongiga Leuveni sõita. Sai helistatud YFU vabatahtlikule, et jääme ilmselt (kindlalt) hiljaks.

Jõudsime tagasi Dendermondesse jooksime kiiresti uue rongi peale, mis siis minuti pärast väljus, aga vot piletid jäid vanasse rongi. Kardsime siis piletikontrollija külastust, kes aga ei tulnud ja ei tulnud. Loodsime siis juba, et ei tulegi. Aga vot kaks minutit enne kohale jõudmist tuli kontroll ja küsiti:

“Kus on piletid?”

“Me unustasime teise rongi”

“Ja kuhu on minek.” 

“Leuveni”

“ja siis?”

“Leuveni ja siis Pariisi.”

“ah, okei siis.”

Ehk midagi ei juhtunud ning 30 minutit hiljaks jäädes astusime maha Leuveni rongijaamas. Õnneks tuli välja, et buss polnud veel kohalegi jõudnud.

Pärast nelja tundi loksumist jõudsime kohale, Prantsusmaa pealinna- ühte maailma vingemasse linna: Pariisi. Viskasime poistega ( Ra, Philippe, Milton) asjad hostelituppa. Tuli välja, et rätikut ei olnud, muidu täitsa korralik koht ning liikusime hosteli ette, moodustasime metroo gruppid ning hakkasime turistideks.

Meie metroo grupp oli hüüdnimega “toredaim”. Eks ta seda ka oli. Näiteks oli ainult meie vagunites tänavamuusikud. Metrooga põhimõteliselt ainult liikusimegi.

Väljusime metroojaamast, kõndisime paar sammu ja järsku olimegi Louvre’i ees. Päike paistis, kõik oli nii vahva. Väike Chill-out oli siis. Kohalikud lebotasid päikse käes. Hakkasin Pariisi võlust aru saama sel hetkel.

Vahelõik ilmast: Ilm oli.. perfektne. Alguses, YFU E-mailis oli kirjas, et märtsi alguses, toredatel külmadel talvepäevadel, lähme me Pariisi! Ehk tavaliselt on sellel ajal lund sajanud. Meie tegelik ilm? Lõunad plus 18. Lühkades mõnulemine. Päikse käes peesitamine. Vedas.

Edasi lauldes Champs Elyseele. Tänav, mis ühendab Louvre’t ja võiduväravat. Ilmselt üks maailma tuntuimaid tänavaid. Ilmselt üks maailma kallimaid tänavaid. Ilmselt üks maailma parima atmosfääriga tänavaid. Kõik oli tõsi.

Igatahes, anti vabaaega õhtusöögi söömiseks. Mina, Gisela, Julie, Ra ja Philippe mõtlesime, et ei, mäkki me Pariisis ei lähe. Otsisime siis odavat restorani. Hea nali. Ma ei tea, mis kingitust me maailmalt ootasime sel hetkel. Pärast paarikümmet minutit ekslemist andsime alla. Kellegil tuli järsku mõte. Mõte, mis muutis selle reisi täiesti järgmisele tasemele- ostame ise süüa.

Meil oli gruppis prantsuse keelne kanadalane, mis tegi elu ikkagist, väga kergeks. Esmalt läksime lihapoodi. Ostsime sinki, pasteeti ja salaamit. Teiseks: Pagariärisse, kust ostsime 3 parimat baguette’i. Siis kuhugile kõrvalpoodi, kust ostsime jumalate jooki. Lõpuks tavalisse toidupoodi, kust osta viimane lihv- prantsuse juust.

Nüüdseks oli meil ostetud kõige prantsuslikum õhtusöök. Kõndisime väiksesse parginurka, istusime maha, panime söögikraami pingile ja hakkasime õgima. See sink, oeh, see oli nii hea. Peen, mõnusalt soolane, mõnusalt sitke. See Baguette. Koorik krõbedaim, seest pehmeim. See pasteet, selle kohta ma midagi nüüd öelda ei oska, kuna ma sõin pasteeti elus esimest korda. See juust- nii pehme, nii maitsev. Kõik kokku? See oli lihtsalt niiiii hea. Nii hea…

Järsku avastasime, et oih, me peame teises Champs Elysee otsas olema 15 minuti pärast. Harrastasime kiirkõndi ja jõudsime 3 minutit hiljem kohale. Liikusime edasi, juba õhtupimeduses sädeleva Eiffeli torni juurde. 5 minuti pärast hakkasin kuulma, kuidas kõik tahavad homme süüa nagu meie seda tegime.

Eiffeli torni juurde me nüüd tegelt ei läinud. Olime üks poole kilomeetri kaugusel platformil. Kui teised jäid siis igasuguseid selfie‘si tegema, siis mina ja Julie läksime tualetti otsima. Üks tunnike oli aega selle jaoks. Hakkasime siis ühte tänavat mööda kõndima, kus silt näitas iseenesest wc’d näitavat. Mis ei tulnud, aga oli wc. Mingi hetk igatahes otsustasime, et okei, lähme sinna punase katusega restorani ja küsime sealt.

Restorani ees vestlesid ülikondades mehikesed. Astusime sisse ning oh üllatust jazz bänd mängis ning restorani atmosfäär oli suurepärane. Kohe tuli siis ka üks kelner ja küsis, kuidas saaks aidata (prantsuse keeles muidugi). Ma siis üritasin nii väga prantsuse keeles midagi vastata. Pärast viit sekundit aju rünnakut andsin ma alla ja küsisin lihtsalt inglise keeles.

WC-sse me igatahes minna saime. Mõtlesime, et kuna meil natuke aega oleks juu viisakas tegelt ka midagi tellida juba. Juhiti meid ilusasti laua juurde ja küsiti soove. Tee ja koffi. Siis tuli korraks mõte, et vaataks niisamma ajaviiteks, et kui palju see tee siis maksab. Teen menüü lahti ja….5 euri. Oh issand küll. Nutsin ja naersin samal ajal. Appi. Ei, tee oli täitsa hea ja muidugi sai nautida live jazz’i ning arutada elu üle hubases ruumis.

Jalutasime tagasi teiste juurde ja sõidsime metrooga tagasi hosteli, kus sai veel õhtu viimased tunnid vedeletud ja jalgu puhatud järgmiseks päevaks. Sõime veel ruumis singi jäänuseid. Parim sink, mis elus söönud olen kindlasti.

Algas teine päev. Pärast 6 tundi magamist ärkasin ja vedasin ennast hommikust sööma, mis muidugi oli baguette juustuga minu jaoks, kõrvale apelsini mahl.

Kell pool üheksa alustasime minekut Eiffeli torni! Eelmine kord sai ainult selle all käidud. Midagi erilist see minuarust päevavalgel ei olnud, lihtsalt hulk metalli. Seekord sai minna teisele korrusele. Kuna liftiga minek on ilmselgelt liiga tavaline, tegime me 620 lõputut treppisammu.

Ma üritasin selgitada teistele, et ma ei karda kõrgust, vaid ma kardan, et kukkun alla. Vingeim vabatahtlik siis ütles, et ta tunneb samma. Ta tunneb, et see kogu kaadervärk kukkub 3 sekundi pärast kokku.

Selle põhjuse pärast (ja muidugi ka sellepärast, et eelmine õhtu sai joodud üks tee) ma kolmandele korrusele ennast liftiga ei vedanud. Samuti mõtlesin, et esimest korda siia tulles, ma ei tulnud üles, teist korda nüüd tulin 2. korrusele, ehk järgmine kord on aeg minna kolmandale korrusele.

Vaade oli tegelt täitsa tore ikkagist. Sai vaadatud katusekorterite aedu. Vaadatud kilomeetrite kaugusele. Kaunis linn, ei oska midagi muud öelda. Üks naine luges raamatut ajaviluks matkatoolil istudes. Miks mitte, miks mitte lugeda raamatut Eiffeli torni otsas. Alla tulek oli 3 korda kergem.

Aga mis edasi? Läksime La Defence rajooni. Nii öelda äripiirkond. Täis klaasist suuri majakesi. Kõlab igavalt, aga tegelt oli arhidetkuuriliselt täitsa huvitava kohaga. Nagu väga suur Rotermanni kvartal. Põhi põhjus miks me sinna läksime oli tegelt grande arche. Suur..ma ei teagi tegelt mis see nüüd olema pidi, lihtsalt kaar ma arvan.

Siis lõunat ostma. Läksime Giselaga kaubanduskeskusesse, et osta pagaritooteid. Ma siis üritasin prantsuse keeles tellida. Müüja ei saanud vist mitte midagi aru, natuke naeratas ja siis andis mu saia ära. Hakkasime siis tagasi minema, aga vot ei osanud. Mingi hetk jõudsime mingi väljapääsu juurde, astusime välja ning mõtlesime, kus see hiiglaslik kaar nüüd asub. Kõndisime ringi ja avastasime järsku, et see on koguaeg me taga olnud. Huvitav oli, kuidas mini-pargid ja kõnniteed looklesid erinevate majade vahel erinevatel korrustel. Igatahes läksime tagasi kaubanduskeskusesse, kus lõpuks põhiväljapääsu leidsime.

Kõndisime siis kaare ette hiiglaslike treppide juurde, kus kohalikud lebotasid. Järjekordne maailmatasemel chillimiskoht, eriti veel päikse käes. Täis noori, natuke väärikama eaga inimesi, ülikonnas ärikaid, kõik treppidel oma võileiba nosimas. Vinge.

Täpselt siis, kui päike kaare alla ära vajus, lahkusime ka meie. 15 minutit hiljem, kui plaanitud, kuna vabatahtlikud olid teisel pool treppe meid oodanud (vahe oli oma 70-80 meetrit).

Tagasi metrooga kesklinna, et teha üks väike jalutuskäik Seine’i ääres ning armastussillal jalutamine (sild lukkudega). Järjekordselt, inimesed istusid lihtsalt jõe ääres ja nautisid elu. Mis veel oli äge, et inimesed sörkisid. Nad sörkisid igalpool. Louvre’i sisehoovis, parkides, jõeääres. Üks jooksja oli alati kuskil silme ees. Nad olid kõikjal. Tekitas endalgi tahtmise.

Ja jõudsime ühe maailma vingema ja arhidektuuriliselt huvitaima ehitise juurde mis mina oma elus olen näinud-jumalaema kirik Pariisis. Seekord sai sees kah käidud. Täiesti jumalik jumalahoone. Kaunis. Kiriku tähtsaim osa- orel oli ka täitsa ilus.

Seal üks ringike sees käidud, sai edasi mindud ilmselt ühte maailma kuulsamasse raamatupoodi- Shakespeare and Company. Pood ise asus kirikust paari sammu kaugusel üle tee. Poodi sisse astudes, astusid nagu teise maailma. Väga väga hubane. Kohe tekitas tunde, et mine istu maha ja loe raamatut, mille siis pärast kohe peab ära ostma. Igatahes, kõik vaatasid siis raamatuid ja rääkisid siis väga kultuurset juttu erinevatest kirjanikest ning raamatutest. Ausalt öeldes, ma nüüd väga ei tea, mis nad tegid.

Sest. Sest ma vaatasin ka 5 minutit raamatuid ja järsku nägin treppi peal silti: Üleval korrusel leiad….klaveri mängimiseks. Ohoh. Mõtlesin, et lähen vaatan siis järgi.

Istusin klaveri ette. Hakkasin mängima. Käitumine, mida ma enne vahetusaastale tulekut kindlasti ilmselt teinud ei oleks. Klaver iseenesest nüüd nii hea ei olnud. Aga selline mõnus ajaloohinguline kõla oli juures küll, samuti oli ruum ise vägagi inpireeriv. Klaveril oli noodiraamat. Ma üritasin midagi noodist lugeda. Lõpetasin laulu ära ning kuulsin seljataga plaksutamist. Okei, huvitav..

Mängisin veel midagi natuke aega ning siis järsku kuulsin 4 inimest plaksutamas. Vot selline soolo kontsert oli mul. Kiideti (väga ilus, väga ilus) ja puha. Üks naine tuli veel küsima, et kas ta pilti võib teha must. 45 minutit hiljem avastin, et oi, peaks minema, tõusin üles, ütlesin, et okei kontsert on läbi ja jalutasin alla korrusele, kus teised just oma ostud olid lõpetanud.

See oli ilmselt üks reisi vägevamaid hetki. Andis nii mõnusa positiivse laengu ja pideva naeratuse näole kogu ülejäänud päevaks.

Enne lahkumist kohtus Lisa (Prantsusmaa, ehk oli kodumaal) veel oma vanematega. Emotsioonid ja siis lahkusime jällegi metrooga, kuhugi, mingisuguse kaubanduskeskusesse. Kaubanduskeskus oli šeff isenesest.

See kaubanduskeskus meid sel hetkel ei huvitanud. Söök- see meid huvitas. Kuna eelmine päeva pärast olid kõik nii vaimustuses meie õhtusöögi seiklustest, pidasime sel õhtul õhtusöögi  vast lausa kümne inimesega. Mõtlesime natuke, et hmm, kus süüa nüüd võiks. Lõpuks istusime lihtsalt kaubanduskeskuse ette maha, sama tegime söögiga. Seekord oli tegu täieliku söömisorgiaga. Nii hea oli jälle.

Vahelõik söögist: Mina ei mõista, kuidas on miski nii lihtne kui võileib (šändwich) nii hea asi. Kuidas see saab olla nii nauditav. Kuidas on lihtsalt baguette, juust ja singi kombinatsioon nii maitsev?

Mingi hetk said igatahes kõik 10 baguette’i söödud ja koristasime tekitatud läga ära. Saime kõik kokku ja sõidsime tagasi hosteli. Järjekordne tore päev oli läbi saanud. Enne magamist sai veel toas naljatatud elu üle koos Ra, Philippe ja Julie’ga.

Järjekordne hommik, 6 tundi magamist, baguette’i juustuga, apelsini mahl, õun ja järjekordselt seiklema päikselisse Pariisi.

Hommik algas muuseumi külastusega. Pidime valima kolme muuseumi seast endale kõige meeldivama. Louvre ja kaks tänapäevase kunsti kollektsiooniga muuseumi vahel. Ma valisin Louvre. Eelmise korra 30 minutit oli ilmselgelt liiga vähe. Lihtsalt tundsin, et peab veel korra minema. Samuti ei tahtnud ma lihtsalt öelda, et: “Louvre, pshh, ma olen kultuurne ja äge, ma lähen sinna muuseumisse.” Need, kes lõpuks Louvre’isse ei läinud tegelt ongi väga kultuursed ja ägedad inimesed.

Metroost välja tulles avastasin ennast juba Louvre sees olevat. Vingeeee. Olles vabatahtlikud andnud õiguse seiklema minna lõpmatusse muuseumi ja muuseumi kaardi võtnud, liikusime Gisela ja Vessiga edasi ühte maailma suuremasse ja külastatumasse muuseumi.

Id-kaarti piletikontrollijale näitanud, kotti lasknud kontrollida astusime esimesse suurde saali, avasime kaardi, tegime paar sammu ja olime järsku..eksinud. 3 minutiga eksida suuta on ikka oskus.

Aega oli 5 tundi, niiet väga nüüd jooksma ei pidanud. Paarkümmend minutit hiljem suudsime ennast ikkagist ära kordineerida kaardil, olles esimesel korrusel prantsuse skulptuuride juures. Siis sai elust aru kah, et mis toimub ja nii edasi.

Võtsime sihtmärgi, et lähme siis vaatame Mona Lisa kohe ära ja siis vaatame edasi. Mona Lisa oli aga täiesti teisel pool muuseumit, ehk poole valgusaasta kaugusel. Enne sinna poole astumis tegime veel paar sammu Napoleon kolmanda eluruumides ja siis asusime tegema seda kunstirännakut.

Pool tundi hiljem läbi Kreeka ja muude mitte just kõige huvitavamate saalidest läbi kõndides ja kaardiga navigeerides jõudsime kuidagi moodi lõpuks Itaalia kunsti juurde. Kohe aru saada, rahvast korda rohkem, kui muidu. Jalad hakkasid juba esimesi väsimusmärke näitama.

Tegelt oli täitsa deja vu moment. Teadsin, et Mona pole enam kaugel, sekund hiljem tegime pöörde saali ja vot seal ta jälle oligi. Seekord võtsin eesmärgiks, et võtku mis maksab, aga mina pressin ennast kõige ette ja kõige keskele. Aega ja valu võttis, aga asja sai. Imetlesin pildikese naeratust siis nii lähedalt, kui üldse vaadata saab. Seljataga oli aga liiga palju pildistada tahtvaid aasialasi, nii et ma trügisin ennast sealt välja.

Tegime esimese jalapuhkamispausi. Vessi juba peaaegu lonkas. Tšekkisime selle Itaalia kunsti täielikult ära, samad lood ka Hispaania kunstiga. Aega veel oli, jõudu, seda mitte nii palju. Kuskil nägin ilmselt üht lemmiku maali, mis ma elus näinud olen.

Aga mõtlesime, et oleks sümboolne käia läbi ka Hollandi ja Flandria kunst, mida me ka tegime. Puhkepausid hakkasid tulema aina tihedamini. Jalad põlesid. Näinud ära paar Rubensit, avastasime, et oi, me juba 4 tundi seiklenud, nii et hakkasime välja pääsu otsima. Kokkuvõtteks me suudsime hullumööd palju läbi käia 4 tunniga Louvres. Kokkuvõttes vast natuke üle 2 korruse, ehk järgmine kord võib juba kuhugile mujale minna.

Jõudsime välja, päikse kätte. Läksin ostsin crossante. Üritasin jälle prantsuse keeles osta ja..müüja hakkas põhimõteliselt naerma mu häälduse ja grammatika peale ja vastas inglise keeles ikkagist. Oeh. Natuke hale see jah oli. Lebotasime viimased pool tundi lossi ees oleval murul koos ägedate kohalikedega ning siis oli aeg lahkuda.

Montmartresse. Tuli välja, et me kõnnime sinna jala. Pärast nelja tundi Louvret oli see nüüd viimane asi, mida ma kuulda tahtsin. Vast pea 4 kilomeetrit jalutamist oli ees. Päike paistis, linn oli ilus, nii et tegelt väga kurta ei saanud. Jalad valutasid juba nii palju, et enam vahet ei olnud, kui palju enam kõndima peab.

Jõudsime lõpuks linnaossa. Linnaosa, mis asub mäeotsas, nagu toompeagi Tallinnas. Oleks nagu teleportinud peallinnast väiksesse prantsuse riviera külakesse. Selline mõnus. Maalijad, väiksed kohvikud, tänavamuusikud, inimesed laulavad šansoone, isegi tuulik oli. Mõnus.

Anti igatahes vabaaega. Esmaks käisime muidugi ära Sacre-Coeur kirikus, ühes Pariisi tuntuimas ehitises. Järjekordselt, kohalikud istusid tohututel treppidel, lõõgastusid ja vaatasid oma kaunist linna mäeotsast. Kirik ise oli väljast vägagi suursugune. Seest nii vägev nüüd ei olnud. Orel oli igav.

Läksime Giselaga jalutama siis. Nagu veel seda tegevust küllalt ei oleks olnud. Kõndisime terve piirkonna ristipõiki läbi. Jalutasime treppidel, Sõime Krepi, ehk õhuke prantsuslik pannkook ja istusime kaunil kõrvalnurgakeses, imetlesime linnailu ja vaatasime vett jooksma ajavaid küpsiseid. Ah muidugi. Eesti keeles rääkisime. Armas, nii armas. Üleüldse oli tore 4 päeva järjest eesti keeles rääkida. Hollandi keelele tuli sellest muidugi väike taandareng.

Aga tuli lahkuda sellest kaunist kohast. Lahkumine-muidugi metrooga. Sel ajal oli aga täiesti tipptund. See muidugi tähendas taskuvargaid. Taskuvargad tähendab varastamist. See juhtus meie gruppiga. Kõik järgnev juhtus niiiii kiiresti. Silmapilgu jooksul. Mitte midagi ei saanud aru mis toimus.

Igatahes astusime metroo vagunisse sisse, mis oli nii täis, et oli peaaegu tunne, et vot laulupeol oleksid. Uksed hakkavad kinni minema jaa.. umbes 12 aastane tüdruk, mustlane jääb uste vahele kinni. Siis jookseb erariietes politsei järsku ja karjub: politsei, vaadake oma asju, kas midagi on kadunud. Meie Tailasel varastati telefon ära. Tuli välja, et see tüdruk oli varas, gruppis oli veel 2 poissi samuti, umbes 12 aastased. Kõik politseile juba tuttavad. Meie Ekvadori poisid ja Tai poiss pidid minema siis politseisse. Telefon leiti üles…ühe poisi alukatest. Väga hirmuäratav ja ka masendav hetk oli sel hetkel.

Väljas läks vaikselt pimedaks. Hea aeg õhtusöögiks. Selleks läksime me Pompidou’sse. Selline tore piirkond, eriti vist pidutsemise jaoks. Nägin elu ägedaimat skeidi spotti. Ma, Ra, Philippe ja Julie otsustasime tavaliseks saanud söömiskorra teha. Otsisime baguette’si pikka aega, mis me lõpuks ka leidsime. Jumalajoogi leidmisega raskusi ei olnud. Sinki ja pasteeti oli veel eelmisest päevast. Jälle tekkis küsimus, eem, kus me siis sööme.

Mul oli selleks ajaks tekkinud peavalu. Millalgi pidi see juu tulema reisi jooksul. Väsimus oli tohutu, pärast ilmselt üle 10 kilomeetri kõnimist palju enam oodata ei saanudki, kui ainult üks tore peavalu.

Seekord otsustasime süüa natuke kõrvaltänavas, nurga peal, auto taga. Koht ise oli tegelt üllatavalt mõnus. See kord oli vist lõpudelõpuks kõige parem õhtusöök. Söök oli jälle nii hea. Tore viimase õhtu chill oli. Natuke purjakil noored tulid meiega piltigi tegema. Me sõime rahulikult, nad naeratasid ja viskasid oma pöidlasid püsti samal ajal. Pidev naer oli kogu õhtusöögi vältel. Ennem tekkinud väike paha tuju kadus ära.

Tagasi kogunemispaika, kus ennast pikali viskasin ja peavalu kaotama hakkasin. Käisin veel mäkis vett ostmas. Jällegi proovisin prantsuse keeles tellida. Ütlen: De l’eau s’il vu plait ja jällegi vastas müüja mulle inglise keeles: something else? Oeh..

Ootasime kõik ära ja liikusime siis tagasi hosteli. Sel korral oli meil metroo kupees tänavamuusik, soliidne mustlastlik akordioni mängija. Mängija on nüüd natuke vale öelda, kuna ega tegelt nüüd pilli ei mänginud. Plaadi pealt tuli laul ja ta naeratas ja liigutas sõrmi samal ajal. Me Raga lihtsalt naersime selle peale.

Jõudsime tagasi hosteli viimast ööd mööda veetma. Tulime kahes gruppis, ma esimeses. Rääkisime ja kuulasime punk muusikat koos Miltoniga oma ruumis, enne teiste saabumist. Siis magama jälle seitsmeks tunniks.

Viimane (kahjuks) hommik maalilises Pariisis algas jällegi saia õgimisega. Asjad sai koolikotti pakitud, okei, lükatud. Teised tulid ikka väiksete kohvrite või spordikottidega, ma koolikotiga.

Viimasel päeval enam nüüd midagi väga väga erilist ei teinud. Esmalt käisime Pariisi suurimas surnuaias-Pere LeChaise. Sinna on maetud ka paljud kuulsused (kus osas me jalutasimegi). Jim Morrison, Oscar Wilde. Eduart Wiiraltki näiteks. Mõned hauad olid ikka väga ilusad, mõned olid ikka väga suured, mõned hauad olid nii ilusad, kui ka suured. Huvitav koht oli.

Ja edasi Luxemburgi aedadesse- Pariisi kuulsamaisse parki, samuti ühte kaunimasse parki. Istusime lihtsalt hiiglaslike basseinide ette toolidele, võtsime päikest ja lugesime oma raamatuid. Kohalikud tegid seda sama, tegu oli nii mõnusa järjekordse tšillimiskohaga, eriti veel selle päiksega. Inimesed naudivad elu ikka täiel rinnal. Ilus ilm? Okei, võtame punase veini ja istume kuhugi maha. Elu oli lihtsalt liiga mõnus sel hetkel.

Sellepärast pidime ka lahkuma. Läksime veel viimast korda jumalaema kiriku kanti. Kitsad tänavad. Mulle meeldib. Sai lõpuks suveniirid ära ka ostetud. Läksime veel Giselaga samasse raamatupoodi, kus 2 päeva varemgi käidud saadi. Nii mõnigi teine oli sinna veel läinud. No ma mõtlesin, et seekord siis vaatab niisama raamatuid, ulmekirjandust. Jäin teaduste riiuli juures seisma..ja ostsin raamatu. Raamat valemitest…mõtlesin, et nii öelda suveniir minu aastast matemaatikaklassis.

Kõik oli siis viimane. Viimane kord jumalaema kirikule pilgu heitmine, viimane kord üritada prantsuse keeles võileiba osta ja siis veel viimast korda metrooga sõitmine, kõige lõpuks viimast korda hostelis olemine.

Viimased sammud Pariisis bussi peale ja kodusõit, südames nutt. Kõige kurvem oli, et järgmine päev algas kool. Saabusime juba pimeduses, vast 4 tundi hiljem tagasi Leuveni. Väga imelik oli kuulata jälle flaami keelt. Palju kallistamist ja tuli minna rongi peale, et loksuda kodu poole.

Saabusime Marianaga koju, vahetusvanemad ütlesid, et igatsesid meid ja maja oli nii tühi olnud vahepeal, hehe. Tore oli süüa midagi muud, kui saia. Õppisin natuke füüsikat ja läksin magama.

Kokkuvõtte: Unustumatud 4 päeva. Pariis on ikka väga vinge linn.

Tegin väga turistilike pilte ka (paljud ka teiste kaunitest fotokollektsioonidest):

SAM_3748Esimene pilt Pariisis, Louvre

SAM_3751Sein

SAM_3756Minemas Champs Elyseele

SAM_3757Kohalike chill.

1901207_10200695802156318_994112034_nChamps Elysee algus,

1797587_10203216823722506_484094893_nEsimene õhtusöök, see sink..

SAM_3759Metall

SAM_3763

SAM_3764

SAM_3765

SAM_3771Stiilinäited vaatest.

SAM_3775klaas (La Defense)

1959540_10203216896124316_1741105360_n Grande arche, kohalike chill.

SAM_3776veel metalli

SAM_3781Pilved??

SAM_3785Kohalike chill.

SAM_3786Kusehais oli

SAM_3788Väljast

SAM_3791Seest

1899914_10203216921244944_1026352768_n

1966700_10200695824716882_263599551_nRaamatupood

1795774_10200695826796934_1431084390_nTool ei olnud väga mõnus.

1075873_10200695789636005_1746460747_nTeine õhtusöök

SAM_3795siit algas seiklus Louvre’s pihta.

SAM_3801Viis, teada, et tegu on kuulsa esemega-japid.

SAM_3806Särab

SAM_3810Pressimine alaku.

SAM_3813Pressimine- tehtud.

SAM_3835

SAM_3836Lemmik!

SAM_3841Kunstiajalugu

SAM_3825Kunstiajalugu

SAM_3844See kala, oh ma ei saa..

SAM_3849Kunstiajalugu

SAM_3852 Kohalike chill

1964823_10200695791636055_2037371718_nOtsi neo-barokki (ooperihoone)

SAM_3854Mägi, ehk saabumine Montmartresse

1920173_10200695792196069_1695960327_nValge (Sacre Coeur).Kohalike chill

SAM_3858

SAM_3864SAM_3866Jalutuskäik

1546448_711695048852682_992434872_nKolmas õhtusöök.

SAM_3873

SAM_3875Võluv.

1374361_10200695844277371_91204570_nJa viimane kohalike chill pargis.

Okei, see postitus tuli nüüd vist võibolla pikk ja detailide rohke, aga pole hullu.

Kristo

 

 

Vaheaeg.

Jälle, jälle on alanud vaheaeg. Enne selle alakut midagi ikkagist juhtus.

Näiteks käisin klassiga Ieperis. Väga ajalooline linn. Nojah, eks kõik ole siin ajalooline, aga see “väike”linn on naaatuke rohkem. Ieper oli siis esimese maailmasõja üks põhilammutamis kohti. Nii palju, et sõja lõppuks ei olnud linnakeses mitte ühtegi tervet maja. Nii et tegelikult pole linnas mitte ühtegi maja, mis oleks üle saja aasta vana. Jah, 100 aastat (esimesest maailmasõjast). Sellepärast ka sai sinna sõidetud.

Mina muidugi ei mõista selles maailmas, miks me peaks midagi nüüd kohe midagi tegema sõja juubeli puhul. Inimesed ikka arvavad, et peab meenutama ja tuletama meelde kõike, et tulevased generatsioonid mingit paska kokku ei keera. Ma ei mõista, miks ei võiks lihtsalt kõik unustada? Palju kergem variant.

Igatahes astusin Ieperis bussist välja ja hakkas vihma sajama. Kas pole tore. Eriti veel linnas jalutamise jaoks. Kõndisime mingi tiiru ja õpetaja luges mingit teksti. Ma tegin ka targa näo pähe ja kuulasin.

Väike vahelõik kodust: Räägime nüüd koguaeg flaami keeles. Okei, 90%. Ega ma veel päris kõigest aru ei saa, aga piisavalt, et mu aju suudab teksti kokku panna ja ära tõlkida ja mulle arusaadavaks teha. Mõnus. Äge tegelikult.

Linn oli täitsa tore. Muljet avaldav oma 35000 elaniku kohta. Kaitseehitistega ja puha. Ma olen viimasel ajal jõudnud tegelikult arusaamisele, et mu kodulinn on ilmselt toredaimaid linne Belgias. Selline armas ja hubane. Parim raekoja plats on meil kindlasti.

Käisime veel muuseumis. Sõjamuuseumis. Lahingute kohta, mis toimusid Flandria (põllu)väljadel ja linnas toimunu kohta. Järjekordselt oli tegu muuseumiga, kus on metsikult üritatud teha kõike huvitavaks. Aga lõpudelõpuks sai ikka lihtsalt esemeid vaadatud. Ei, mõni asi oli täitsa huvitav.

Sõime pärast veel klassivendadega Belgia rahvustoitu: friikaid. Võtsime neljapeale kahed suured friikad. Tavaliselt on siin nii, et kui sa võtad suured friikad, siis valatakse sulle neid ämbritäis kandikule. Me olime valmis selleks. Aga tegelt tulid meile kahed “keskmised” friikaid. Milline pettumus..

Käisime veel vaatamas massisurnuaeda. Koht oli puhkamispaik 11000 sõdurile. Masendav koht. Eriti veel tüüpilise Belgia seenevihma ja halli taevaga ja külastasime siis veel ühe lahingu koha “jäänuseid”.

Tegin pilte kah üle pika aja.

SAM_3720

SAM_3717Uhke müürike.

SAM_3724

SAM_3725Uhke memoorium(?) langenud sõduritele. Sein on täis nimesi.

SAM_3726Ärge tõlget loodke..

SAM_3727Linnavärav koos langenute sõdurite nimedega. Sama palju on neid ka teisel pool väravat.

SAM_3731Linna (üks põhi)tunnusmärk vaateid.

SAM_3737Hall ja masendav.

Aga siis ma jäin haigeks. Vahetusvanemad kohe hakkasid kohe jälle arsti juurde vedama ja tahtsid kohe rohte minna ostma. Ma ütlesin: ei. Seekord ravisin ennast tee ja meega ja kannatlikusega. Täitsa jube oli küll nuusata iga pi sekundi tagant. Esmaspäeval ma enda tagumikku kooli ei suutnud veel vedada.

Kolmapäeval oli koolis selline huvitav päev. Esimene tund matemaatika ja siis… 3 vaba tundi ja uuesti matemaatika ning koju. Oh issand küll. Tunniplaan ümber teha? Miks küll..

Neljapäev samas oli päris revolutsiooniline päev. Kool algas 10.15. Wäöõüw. Ei tea kuidas nüüd kooli juhtkond seda lubas.

Ja reedel saime kätte tunnistused. Arvasin, et tuleb suht halb. Teadsin, et maatematika ebaõnnestun. Samad lood füüsika kohta. Tegin tunnistuse lahti ja..

SAM_3741Mineeeee, mis emotsioonid. Peaaegu nutsin rõõmust. Nagu näha, mitte ühtegi ebaõnnestumist. Matemaatika 5!!! Läbisin 7-tunnise matemaatika veerandi. Ma ei tea kuidas. Ma lihtsalt ei tea. Klassivend ütles siis kohe komplimendi: “Nojah, läbib matemaatika, aga ise ei räägi keeltki.Elu üks tippsaavutusi kindlasti. Ulmeline värk. Eks tegelt õpetaja tegi väikse kingituse. Keskmine hinne oli lõpuks vast 4, aga õpetaja mõtles, et noh, paneme viie ära siis juba.

Samad sõnad füüsika kohta. Mitte ühtegi tööd iseenesest ei läbinud, aga vot sa näed, viie sain. Ehk asendaja õpetaja siis nägi, et ma üritasin midagi vähemalt tunnis teha.

Väiksed tõlked: Geschienedis- Ajalugu. Siin kohal olin klassis üks paremaid. Aardrijkskunde- Geograafia, mis oli tegelt üpriski madal. Lichamelijke Opvoeding- Kehaline kasvatus.

Nagu näha sain ka esteetikas hinde. Ei tea küll kuidas, kuna mitte üheski tunnis ma nüüd kohal ei käinud. Aga ei kurda. Kui tahavad kaheksa panna, ega ma ära ei ütle. Ülejäänud peaks arusaadavad olema.

Laupäeval oli vahetusisa sünnipäev. Vahetusema korraldas talle üllatuspeo ja täitsa suure kohe. Läksime bowlingut mängima. Kõik läksime varem kohale, mina naabritega ning vahetusema tuli vahetusisaga hiljem. Külalisi oli, et pea kahekümne ringis lõpuks. Üllatus tuli vast kindlasti. Bowlingus mu oskused arenesid mängu jätkedes. Punktid ca 70<95<139. Viimases mängus panin viimases voorus veel turkey (kolm korda järjest kõik maha) ära. tundsin ennalt mega pro’lt. Asendasin siis ühte, kes pidi lahkuma ja no jälle tuli turkey kuidagi moodi. Algaja õnn vast toitis. Sõime ning pidu oligi läbi.

Aga mitte minu jaoks. Läksime veel tüdrukutega raekoja platsile, kust siis peale keskööd väsinult tagasi roomasime. Kodu. Söök. Need kaks toredat sõna kohe tõmbasid gravitatsiooniga enda juurde. Täitsa korralik kella poole kahene söömaaeg sai maha peetud.

Nüüd olen lihtsalt istunud ja teinud…midagi.Tegelt olen ootanud. Ootanud YFU Pariisi reisi!

 

Kristo

 

26.02.14

Kõik järgnevad juhtumised on toimunud kuskil ammu minevikus ja vajunud juba ajaloo hõlma. Küll ma ootasin nädal kirjutamisega ja siis nädal kirjutatu lõpetamisega. Igavik võttis aega ühesõnaga.

Aga alustame:

Vahepeal on matemaatikas toimunud ikka kõvasti seiklusi. Küll ma sain veerandi esimese positiivse hinde, küll küsis õpetaja esimest korda kodust tööd. Viimase peale olin ikkagist kõvasti üllatunud. Ühes tunnis ütlesin kodusetöö ühe ülesande lahenduskäigu. Tundsin ennast sel hetkel geeniusena. Küll õpetaja kiitis, küll klassivennad kiitsid. Kõige lõpuks ütles õpetaja, et ta näeb, et ma olen palju rohkem matemaatikast huvitatud, kui ma olin ennem. Tõsi lugu, matemaatika võrdub elu absaluutväärtuses.

Mõtlesin, et  vinguks natuke kooli üle. Põhimõteliselt on vahepeal tunne, et istun vanglas. Näiteks söömine. Kohutavalt loll süsteem on igatahes. Eriti, kui tahad võileiba osta. Osta mingid piletid, siis liigu selle sekretäri juurde ja ütle, et tahad seda kana võileiba ja siis saad selle kätte lõunapausil. Nüüd hiljuti tutvusin lõpuks kõige lollima reegliga üldse. Kehalises kasvatuses peab kandma valgeid sokke. Kooli t-särkide kandime on normaal värk ja ma austan väga kooliriideid, aga et valged sokkid?!

Üks reede oli meil Marianaga vaba tund, kuna ma ei viitsi esteetikasse minna. Olime raamatukogus nagu ikka. Sel korral harjutasid seal ka mõned kuuendikud oma presentatsioonideks. Oli naljakas. Oli kohutavalt naljakas. Tüübid kirjutavad endale mingi elu teksti valmis..jaaaa siis õpivad selle sõna sõnalt pähe. Ja siis seal nad kirusid. Miskipärast oli see veel kahekeeleline kah.  Vahepeal prantsusekeelne vahepeal inglisekeelne, et elu veelgi keerulisemaks teha. Liiga try-hard värk.

Sel samal päeval sai sõidetud sööma Emma, vahetusema (rattastoolis oleva) tütre kooli. Toimus järjekordne rahakogumispäev. Söök oli mõnus nagu ikka. Friikad esiosas. Tagasi sõites mõtlesime Marianaga, et läheks külastaks lõpuks selle baari ära, millest olime juba vast kuu aega rääkinud. Baar oli selline huvitav. Selline oma kogukonnaga ja puha. Igatahes sai paar märjukest kurgust alla libistatud. Mariana üritas samal ajal väikestes elu probleemides olevat vanadaami aidata. Lõpude lõpuks suutis, et peaaegu kirikussegi kutsuda. Naljakas lugu oli küll igatahes.

Jõudsime mingi kell koju. Istusime maha kodu kõige alahinnatud nurka, sõime ja puhusime veel tunnike juturida. Kokkuvõtteks oli täitsa tore õhtu.

Ja käes oli laupäev. Ärkasin üles, veeresin teleka ette, kuhu ma ka siis terveks päevaks jäin. Miks? No ma pidin meie armsaid Eesti suusatajaid nägema olümpial. Mariana jõudis kah mingi hetk vaatama. Uhkustasin kohe et, tšekki seda, üks eestlane on 50. koht praegu. Metsik värk.

Ega see pühapäev väga targem ei olnud, peale hommikuse orkestris käimise. Samamoodi avastasin ennast mingi hetk teleka eest. See päev aga sain juba öelda, et vot täna on eestlased esi viiekümnes! Olin nii uhke enda riigi üle. Hiljem sai veel filmi vaadatud. Film oli ilmselt elu üks igavamaid filme üldse. Mariana suutis mitu korda magama jääda. Mul vajus mitu korda 1 silm kinni.

Järgmine päev tuli välja inglise keeles, et õpetaja oli hinnanud eksamis kellegi teise esseed, mille eest ma olin 2,5/15 punkti saanud. Õpetaja andis selle mu kätte. Ma siis mõtlesin, oota oota nüüd, midagi on nagu valesti, viskasin 2 kätt püsti ja hõikasin õpetajat.

Väga väike vahelõik koolist: Kui sa tahad kutsuda õpetajat, ei ütle sa mitte:  “õpetaja, kas sa…” vaid pead ütlema härra või proua. Vot sellised lood.

Igatahes  õpetaja parandas õige essee ära ning eksami tulemas tõusis 10 punkti võrra. Juheeeii.

Õhtul läksin hollandi keele tundi. Hakkasin klassi minema ja..uks oli kinni. Tuli välja, et õpetaja oli haige. Nojah siis. Pistsin kõrvaklapid kuuldekanalitesse ja mõtlesin, et jalutaks ühe bussipeatuse lihtsalt. Miskipärast olin ma järsku väga õnnelik. Maailm kohe tahtis, et ma õnnelik oleks, kuna teised inimesed naeratasid kõik vastu. Otsustasin siis kõndida koju. Ringiga. Mõnus üle kolme kilomeetri 50 minutit rahu sai nauditud ja niisama mõtteid ajudes lonksutud.

Neljapäev oli muusikakooli bändide kontsert. Vahetusvanemad tulid kah vaatama. Etteaste igatahes läks normaalselt. Impovisatsioon oli niru, aga täitsa seisma ei jäänud, nii et kurta ei saa. Vahetusvanematelt sain muidugi kiidusõnu.

Laupäeval käisime Marianaga linnas toimuvas YFU infotunnil. Olin natuke närvis. Arvasin, et kohtan saalitäis entusiastlike tulevasi vahetusõpilasi. Tegelt oli… üks. Nii et sain pingevabalt natuke oma vahetusaastast räägitud. Saime hiljem veel YFUlt kiita.

Ja siis tuli külla Vessi. Paar tundi hiljem ka Lisa. Miks? Pidupäev oli. Tegelt korraldas kooli kuues klass lihtsalt väikse peokese. Tunnike enne minekut kuulasin “mõnusat” Belgialiku electro house‘i, et seada vaim peoks valmis. V-kaelus ja kardigan selga tõmmatud, läksime minema ja linnas saime kokku ka Ra’ga. Jõudsime viiekesti natuke vara kohale, aga mis siis ikka. Tegime Belgialike tantsuliigutusi peaaegu et poole ööni ja liikusime rahulikult koju. Kell neli tuli unemati külla.

Mis oli liiga hilja. Pärast viite tundi põõnamist ärkasin ma üles ja sõidsin rattaga orkestri proovi. Tore oli. Olin sellises magamise ja mitte magamise vahepealses seisundis. Seekord kesti proov 7 tundi. Ei kurda, sai tasuta süüa ja juua. Proovilõppuks oli õlg haige, huul oli katki. Seekord täiesti teise leveli seisundis ja pöial paistes, aga nagu ütlesin, tore oli. Järgmine kuu kontsert.

Kevad on siin igatahes käes. 10 kraadi sooja, kuldnokkad lendavad ja ilm on päikseline.

Samas natuke muretsemas,

Kristo

04.02.2014

Kirjutan jälle sellise pooltühise blogipostituse.

Juba üleelmine kolmapäev oli keele tunnis selline pooleaasta kokkuvõtte. Igaühele oli mõeldud 15 minutit jne. Igatahes, läks täitsa hästi. Mingeid lambiseid sõnu eriti ei teadnud, nagu purulauk vms. Esimest korda mõtlesingi, et jess lõpuks hakkab see keel tulema. Esimest korda tundsin, et saan midagi aru, mis mu ümber ikkagist siis räägitakse. Mõtlesin, et lõpuks saabub see õiglus jalule!

Lõpetasin  oma esimese osa Harry Potteri millalgil. Nüüd juba 1/3  teist osa loetud. Võtsin eesmärgiks, et pean aasta “lõpuks” kõik seitse raamatut läbi loetud saama.

Kuna veebruar peaks siin olema selline külmim kuu, tuli Marianal mõte et ostaks bussisõidu passid. Ega oligi natuke kopp ees sellest rattasõidust iga ilmaga. Nii saigi sõidetud Aalsti laupäeva õhtul, et endale siis see pass osta. Igatahes..lihtsalt niiii mõnus on. Niii mõnus on hüpata hommikul bussi peale. Peaksin mainima siin kohal, et bussipeatus asub kodust nii kaugel, et kui sa oled hommikul metsikult hiljaks jäämas ja kardad, et jäed juba teisele bussile kah hiljaks, siis sul on tegelt väga kerge võimalus veel esimesele bussilegi jõuda (vahe umbes 5 minutit busside vahel). Selline intsident toimus see esmaspäev…Teed elu jooksu ja sinu ette veereb rahulikult esimene buss.

Vahelõik Belgia ühistranspordist: Olin üks hommik üllatunud. Tegelikult, üllatunud pole see sõna, mis mu tundeid oleks väljendanud sel hetkel. Buss tuli 1 minut varem. See oli täiesti revolutsiooniline. See oli ime. See oli kõikide loodusseaduste kokkusattumine täpselt sel ajal. Selline asi juhtus esimest korda. Raske on loetleda kordi ühel käel kokku, kus ühistransport tuli täiesti õigel ajal. See jääb alati hiljaks. Alati. Iseäranis küsimus on nüüd, kui palju? No vahepeal 30 sekundit, vahepeal 12 minutit.

Ja sel samal laupäeval läksime perega YFU uue aasta vastuvõtule (ma ei tea, kas see nüüd õige sõna selle jaoks on). Igatahes sõidsime Leuvenisse, et saada saada kokku teiste YFUga seotud inimestega, vahetusõpilased, nende vanemad ja vabatahtlikud.  Jõudsime kohale, olime ca 7000000000 nanomeetri kaugusel ürituse asukoha uksest, kui järsku Lisa ja Vessi kaela jooksid. Oeh. Sellest pidi tulema üks tore õhtu. See ta oligi. Või noh, ega see üritus nüüd midagi erilist ei olnud. Lihtsalt räägiti juttu jaaaaaa… kõik. Mina näiteks nautisin eesti keele rääkimist ajaviiteks. Täitsa mõnus tunne.

Jälle üks vahelõik: Belgialased siin korraldavad igasuguseid üritusi. Uue-aasta vastuvõtte ja spagetti õhtuid. Üpriski naljakas ja mõtetu. Samas ma väga austan seda “kommet”. Inimesed viitsivad tegelt midagi teha. Eriti austan neid spagetti õhtuid. Põhimõteliselt, koolid, spordiklubid ütlevad, et tulge sööma, ainult, plekike raha vanemad! Ei vinguta, et valitsus raha ei anna, aga vot korjatakse ise. Inimesed tulevad sööma ja näiteks klubi liikmed esinevad. Tean, et ühes klubis müüakse jooke pärast trenne, tulu läheb klubile.

Esmaspäeval keele tunnis siis tuli õpetaja Mariana juurde ja ütles et kuule proovi teha test, sa võiksid minna tugevamasse gruppi. See oli motivatsiooni täielik surm. Lihtsalt..aeih, pole eriti rohkem sõnu selle kohta. Eks seal oli natuke kadeduseussi sees, aga nagu ma ütlesin, esimest korda lõpuks mõtlesin, et kui tore, nagu keel tuleb, juhuu ning  hakkas see õiglus kuu tagant välja tulema. Aga vot sa näed, tegelt olen ma ikkagist veel täielik sitt. Paljud vahetusõpilased saavad pea kõigest aru. Olen teinud kõige, et ka mina saaks seda tunnet tunda. Aasta algusest olen ikka võimalusel filme vaadanud. Loen raamatuid. Üritan rääkida ka ikka. Agaaaaa ei tule ikka njah. Ei, vahepeal ongi selline mõnus egokill vajalik. Mõtlesin siis pikalt, et tulen siis keele tunnist ära. Õnneks on mul keegi, kellelt nõu küsida alati, mida ma ka siis sain- käida üksinda edasi kobade gruppis..ning jään teistest veelgi rohkem maha.

Koolist. Selline tavaline. Matemaatika kontrolltööd seal 30-40% juures. Väga hea. Rahul. Sain teada, et matemaatika tuleb ekstra minu pärast reede üks tund varem kooli. See on lihtsalt väga väga tore. Väga austan seda õpetajat. Vahetusõpilastele nüüd nii palju luksust tavaliselt koolis ei pakuta. Mis aga ei ole tore on, et mu lemmik, füüsika-keemia õpetaja otsustas kaheks nädalaks haiguslehele minna. Miks ta mu lemmik on? Kirjutab kõik tahvlile HEA käekirjaga, kõik mis üks vahetusõpilane tunnis loodab. Hetkel asendusõpetaja. Ega see vahetusõpetaja nüüd väga halb ei ole, aga Mevrouw Builensit ei ületa miski.

Üks päev tulime siis Marianaga koolist koju. Ootasime rahulikult juttu ja puhusime õhku. Buss tuli. Me hüppasime peale. Ühel hetkel pööras buss paremale, kui oleks pidanud sõitma otse üle silla. Minu reaktsioon: eem, oota, see on vale. Tuli välja, et olime valele bussile läinud. Me ei olnud isegi numbrit vaadanud, ega isegi mõelnud selle vaatamise peale.

Reede oli koolis teater. Inglismaalt pärit grupp. Jehuuu, kui vägev. Tegelt oli suht jama. Üks näitleja mängis üle, teine karjus natuke ja kolmanda näitlemisoskused olid lihtsalt natuke halvad. Tegelt väga hull iseenesest ei olnudki, aga lõpp oli lihtsalt nii jube ning kui lõpp on jube, siis…teeme enda oletused siinkohal.

Nädalavahetusel oli siis tantsuklubi spagetti õhtu ja lõuna. Ma tantsisin kah. Laupäeval ja pühapäeval. Sai üle pika aja esinetud. Kohe tahtsin esineda, samas väike närv oli ikkagist sees. Laupäevane õhtune esinemine: paar viga, aga okei. Pühapäeva lõunane: Suudsin ikka mõnusa nalja teha. Suudsin endal prillid eest lüüa. Vot nii intensiivne asi on see tänavatants. Prillid lendasid igatahes eest, keegi teine tuli siis lava ette ütlema teistele, et nad peale ei astuks. Pool tantsu siis publiku emotsioonidest aru ei saanud. Hehe. Ei, täitsa meeldib. Võib öelda, et juba naudin. Arvan et olen natuke arenenud kah võrreldes aasta algusega.

Täna sain siis kätte ajaloo töö. 29/40. Täitsa tore tulemus. Pooled vastused kirjutasin hollandi keeles. Sain kiita selle eest.

Ju siis ma nii jube ikkagist ei ole,

Kristo

 

 

20.01.14

Alaku kolmas veerand. Tahtsin kohe kooli minna. Hüpata jälle tundmatusse.

Läksin siis kooli ning pärast paari tundi jõudsin järeldusele, et ma olin ära unustanud tegelikult, mis tunne oli koolis käia. Olin ära unustanud ma-ei-saa-midagi-aru-mis-toimub-mu-ümber tunde. Nüüdseks olen jällegi nii ära harjunud selle tundega, et ma enam ei märkagi tegelikult, et ma midagi aru ei saa.

Agaaaa, ma suudsin kohe haigeks jääda. Teisipäeval tekkis mingi külmetusemoodi asi. Hommikul ei saanud sõnagi rääkida. Samal ajal oli õel kurgupõletik ja veel mingid jubedad asjad. Aga miskipärast otsustasin ikkagist kolmapäev kooli minna. VIGA. See oli suur viga. Täitsa jube oli. Salvrätikut ei saanud käestki panna.

Nii et neljapäev läksin arsti juurde. Vist oli tegemist perearstiga. Sain oma tõendi ära ülejäänud nädalaks. Pärast seda läks vahetusema ka kohe rohte ostma. Ma oleks muidugi oma tee ja mee rešiimiga kah ennast terveks ravinud, aga no mis siis ikka. Neelame tablette.

Mingi hetk avastasin, et keegi oli avanud jõuludeks kingitud Kalevi kommipakki. Nimodi viisakalt ise ei avanud. Aga nüüd kui see on avatud..peaks teistele kah jätma, aga no marmelaadikommid, draakon, oraveke.

Söögist rääkides.. Vahetusema tegi sel nädalal Eesti moodi pikka poissi. Retsept oli kingitud raamatust. Tegelt on pikkpoiss siin väga tuntud asi. Osutasin siis hapukapsatele ja kartulitele, et oiiiii vana, kuidas tahaks. Purukook, kartulisalat, oeh..

Hollandi keele tunnis jõudsin ühele hirmsale järeldusele. Pidin ühe poolakaga koos olema ja ta kohe küsis, et vene keelt oskad või. Ainuke asi, mis meelde tuli, oli njet harašo. Kõik. Mitte sõnagi öelda ei oska. Väga kurb tegelt. Kõik aeg, mis ma oma elust vene keele sõnavara pähe õppimisele panin on põhimõteliselt raisku läinud ja kui ma tagasi tulen, mis värk siis toimuma hakkab?

Koolis on tegelt päris huvitav. Mõtlen selle all reaalaineid. Jah, ma ei valeta. Oli praktiline bioloogia. Vaatasime rakke mikroskoobi all. Sellisi tavalisi nagu näiteks tomat aga ka näiteks punast verelible. Selleks pidi muidugi ennast lõikuma. Ei tegelt pidi nõelaga ennast augustama. Ma nii kardsin (iroonia koht siin, pole veel oma eestlastliku iroonia meelt veel kaotanud). Lükkasin endale siis nõela näppu, aga verd ei tulnud. Väikse tilga lõpuks endast välja niristasin.

Keemias ja füüsikas on uue peatükki õppimine nii mõnikord alanud nii, et õpetaja näitab eksperimenti. Tegime ka ise. Ja me tegime ilutulestiku. Nii vinge. No vot sa näed. Reaalained on võimalik teha huvitavaks.

Hollandi keele koolitundides teen ma tõsiselt rasket õppetööd (jällegi irooniakoht). Ehk ma loen raamatut. Hetkel ikka esimest Harryt. Aga ilmselt on see ka kõige parem viis keeleõppimiseks. Vähemalt ei suuda ma paremat välja mõelda. Päris algaja õpiku tasemel ma väga enam ei ole, aga päris klassitasmel töötada ei saa. Igatahes tunnen, et teen lõpuks edusamme arusaamises.

Aga on üks asi millest mul on natuke kopp ees. Kehaline kasvatus. No sorts. Ma olen harjunud, et koolil on kaks staadionit, täismõõteline võimla, isegi enda mets. Park ka muidugi (Oh seda PÜGi küll). Siin on saal pooleväiksem, klassid poole suuremad. Varustus on suht jube. Ehk, ehk, kergejõustiku ei ole või midagi. Aga vot sõjaväeharjutusi on vaja teha. Akrobaatikat on vaja teha. Ükskord pidime ka ronima redelite otsas. Väljas on ka tegelt mingisugune asfalt kattega väike jalkaväljak, samad sõnad korvpalli väljaku kohta. Aga no, palun. Sel nädalal mängisime võrkpalli. Mis ma nägin ? Keegi ei teadnud reeglitest midagi. Tehnika puhas null. Kuna saal on ülerahvastatud, ei ole võimalik ka areneda. See lugu käib üldiselt kõikide pallimängude kohta. Muidugi on häid ja ka väga häid mängijaid, aga keskmine tase on üpriski väike. 

Üldiselt pean tunnistama, et kolmas veerand algas üpriski õppe motivatsioonitult. Samas, see tuleb ja tuleb tagasi ajaga. Kuigi, kuigi! Ma käisin matemaatika olümpiaadil. Ehk tegelt on mul vist seda motivatsiooni ikkagist päris palju. Päriselt. Mõtlesin, et noh, miks mitte raisata terve kolmapäeva pärastlõuna aju kurnamisele. Kokkuvõttes, mõnedest probleemidest sain aru küll. Mõndadest küsimustest ei saanud tekstist aru. Vähemalt ettekääne. Aga päris paljude probleemidega pidin tunnistama, et olen ikka tegelt päris loll.

Vahepeal tekitasin endale ajaviitest koduigatsust. Kuulasin toredat head eesti keelset muusikat. Meie toredaid folkansambleid, Eplikut ja natuke ka Koiksoni. No ja siis hakkasin saxofoni peal labajalgu mängima. Lõpetasin valutava ja lõhkise huulega.

Laupäeval käisin üksi Sint-Niklaasis. Sõidsin esimest korda tõsiselt bussiga. Iseenesest kõige kõige korralikumad bussid ei olnud. Üks põhjus oli tegelt, et Belgias võib soodukad olla ainult kahel kuus aastas- jaanuaris ja juulis. Vot selline seadus. Rahvast, nagu arvata oligi, oli metsikult.

Mu kodulähedal on üks pita koht. Järsku tuli Marianale mõtte, et võiks lõpuks sööma minna juu. Lihtsalt. Kunagi pidi juu minema. Küsimus oli millal? Lükasime mitu päeva edasi ja edasi ning lõpuks oli käes laupäeva õhtu kell 23.15, kui mõtlesime, et läheks siis lõpuks  sööma. Selline “casual late night snack” oli igatahes. Koht oli tore. Selline väike pere äri. Mõnus koht täpselt, kui tahad lihtsalt lambist sööma minna.

 

Elu on üks vektor.

Kristo